"La Jetée" / "Kai" (1962)

La Jetée (1962)
R: Chris Marker

Film, mis inspireeris hilisemat Terry Gilliami "12 ahvi". Film, mis koosneb ainult fotodest. Film, mis tegeleb mälu, elu-surma ja aja teemaga, tehes seda visuaalselt ilusas võtmes, heas tempos ja mõne meeldivalt ootamatu pöördega. 

Veidi süžeest: tegevus toimub utoopilises, III maailmasõja järgses maailmas, kus sakslased eksperimenteerivad sõjavangidest prantslastega aja- ja ruumirännakute teemal. Filmi peategelaseks olev mees saadetakse algul minevikku, kus kohtub oma lapsepõlvemälestuste kangelannaga. Edukate katsete järel ka tulevikku, et küsida tulevastelt põlvedelt inimkonna jätkumiseks tarvilikke ressursse.

Filmi vormist: selle teemaga tegelemiseks sobisid fotod nagu rusikas silmaauku. Fotoalbumid on saanud inimeste peamisteks mälukandjateks. Aga ka mälu ise on lünklik, koosnedes pigem üksteise otsa lükitud katkendlikest piltidest, kui terviklikest detailsetest episoodidest. See andis kuidagi erilise intiimsuse ja dokumentaalsuse hõngu kogu asjale.

Taoline lahendus, "fotoromaan", nagu Chris Marker oma filmi nimetas, on ka muidu põnev lahendus, millega katsetada. Fotode ja filmide peamine erinevus on ajas, mis meile antakse kaadri/fotoga tutvumiseks. Harilik 24 fps vs naudisklemine mõne silmapaistva screenshoti üle. "La Jetée" oli omamoodi kompromiss - režissöör oli jätkuvalt määranud aja, valinud kaadreid, pilgu liikumissuuna ja detailid, millele keskenduda, kuid vaatamiskogemus oli teistsugune kui harilike filmide puhul, kaadrite vähesus suurendas igaühe mõjuvust ja sundis enam mõtlema, igaüht iseseisvalt mõtestama. 

Ja hästi ilus patsifistlik film oli ka. Selline mõnus nostalgiline atmosfäär - jalutuskäigud parkides, muuseumi- ja lõbustusparkide külastused, õlale kallutatud pead rahuajast ja lapsepõlvest. Teisalt radioaktiivse Pariisi alused katakombid, saksa teadlaste hämar pomin, katsealuse piinatud nägu. Ilus hoiatusfilm. Lõpuks on need ikkagi igapäevased ja argised asjad, mis meile kallid, milles on meie turvatunne ja minevik.