"Waking Sleeping Beauty" (2009)

"Waking Sleeping Beauty" / "Äratades Uinuvat Kaunitari" (2009)
R: Don Hahn

Dokumentaalfilm põlvkonnavahetusest Disney stuudiotes ja nende täispikkade animeeritud filmide kuldajastust (1984-1994), mil valmisid sellised kassahitid nagu "Väike Merineitsi" (1989) , "Kaunitar ja Koletis" (1991), "Aladdin" (1992) ja "Lõvikuningas" (1994). Kõlama jäi mõte, et suur animatsioon sünnib suure rahaga. Ja vastupidi. Vahepeal kippus film isegi igavaks minema, meenutades pigem majandusaruannet.

Tihedalt toodi sisse igasugu nimesid, aga kes neid produtsente, stsenariste ja muid asjapulki multifilmide puhul ikka teab, pigem tuntakse tegelaste taga olevaid hääli. Ning kui animatsioonitööstuse ülesehitusest on vaid hägus ettekujutus, oli raske arusaada, kas nüüd räägib "ülimalt oluline" või "mitte nii väga oluline" tüüp. Sellist üldtutvustavat-sissejuhatavat osa oleks võinud rohkem olla, kuidas asi paberilt ekraanile jõuab.

 Showbiz.

Teisalt oli ikkagi huvitav vaadata, kuidas need Disney stuudiod aja jooksul muutunud on ja kuidas sündis see tohutu meelelahutus- ja mänguasjatööstus, millega Disney kaubamärk tänapäeval seostub. 1980ndate alguses oli asi kompaktselt ühes suuremas hoones, mille koridorid olid kaetud linoleumiga ja täis vananenud mööblit. Külguksi avades naeratasid valguslaudade tagant pikajuukselised kampsunides kunstitudengid. Teisalt polnud juba pikemat aega asjal ühtset nägemust ega kindlat juhti. Filmidel läks kinodes aina kehvemini ja kehvemini ning peagi tuli välja kolida hoonestki, kus Walt ise "Lumivalgukese ja 7 pöialpoissi" oli loonud.

Siis toodi juhatusse uued poisid. Asjad hakkasid paremini minema pärast "Kes lavastas süüdi Roger Rabbiti" (1988) väljatulekut, mis tõi üsna palju ratsi sisse, nii et sai osta arvuti, mis osa värvimistööd enda kanda võttis. Ajapikku soetati veelgi uut tehnikat, tehti kaastööd kuulsate näitlejate-lauljatega, lasti välja VHS-e ("Pinocchio" oli esimene), mänguasju ja muud ninni-nänni, võideti ka Oscareid. Töötajad said omale BMW-d, isiklikud advokaadid ja agendid, esinesid jutusaadetes. Samas kurtsid, et pole aega lastega tegeleda või neid saadagi, kohvitass värises väsimusest käes ja õhtusööki sõid alati külmalt. Pinge olevat nii suur, et iga film tuleb paremini teha kui eelmine.

Mis seitsmest pöialpoisist pärast multifilmi sai?

Üks traagilisemaid persoone, keda filmis võis näha, oli laulukirjutaja Howard Ashman (1950-1991), kes oli "juudi päritolu, taimetoitlane, gei ja armastab muusikale" ning tegi Disney stuudiotes käe valgeks "Väikse Merineitsi" juures, kirjutades laulu "Under the Sea", mis kohe ka Oscari võitis. Tema loodud on ka "Kaunitari ja Koletise" ning osa "Aladdini" laule. Ashman suri AIDS-i. Haiglaski kandis ta veel "Kaunitari ja Koletise" t-särki ning viimased sõnad teda külastanud kollegile olid, et "seda filmi ootab veel suur edu". Ootaski, kuid Howard seda ei näinud. Nägemusega ja pühendunud mees oli, üks nendest, kelle abil Disney uuesti suureks sai.

Howard Ashman

 "Lõvikuningat" ette valmistades oli animaatoritel kohe eraldi koolitus, kuidas natuurist lõvi joonistada.

 Nooruke Tim Burton.

 "Kaunitari ja Koletise" lõpetamata ja mustvalge versioon nii, nagu see 1991. a New Yorki Filmifestivalil linastus. Publik aplodeeris seistes.

Vana Walt oli mõelnud selle loo põhjal filmi teha juba 1940ndatel, siis jäi aga asi millegipärast sahtlisse.

If you are going to make a mistake in the drawing, don´t let it be the eye, cause that´s where the people are reading it!