Hipiajastu eksperimentaalkino Tšehhoslovakkiast. Režissöör Věra Chytilová peetakse üheks Tšehhi uue laine (60ndate innovaatiliste režissööride-stsenaristide koondnimetus, ehkki maailmavaateliselt võis neil vähe ühist olla. Sinna kuuluvad nt: Miloš Forman, Ivan Passer, Jaroslav Papoušek, Antonín Máša jmt) ja moodsa sürrealistlikku kino esindajaks. "Karikakrad" ongi selline sürreaalne teos, mis eksperimenteerib erinevate filmitehnikatega, mängib helide ja kollaažide montaažiga.
Lugu ise on väga lihtne: kaks teismelist tüdrukut, mõlemal nimeks Marie, otsustavad, et kuna maailm omadega nagunii hukka on läinud, pole millelgi tähtsust ja nad võivad teha, mida iganes soovivad. Algabki üks suur lust ja eneseületamine.
Ehkki visuaalselt film justkui manifesteeriks 60ndate vabameelsust ja hipiromantikat, on ta siiski "hoiatuslugu", mõistes hukka enesehävitusliku nihilismi ning elupõletamise.
Ehkki visuaalselt film justkui manifesteeriks 60ndate vabameelsust ja hipiromantikat, on ta siiski "hoiatuslugu", mõistes hukka enesehävitusliku nihilismi ning elupõletamise.
Film on tehtud riiklikult sponsoreeritud silmistuudios, valminud kõigest paar aastat enne Praha kevadet. Film sai võimude hukkamõistu osaliseks kui "ebamoraalne" ja "pillav" ning režissööril keelati oma kodumaal töötada 1975. aastani.
Marie (Ivana Karbanová) ja Marie (Jitka Cerhová).
Filmi avakaadrid kujutavad vaheldumisi hammasrataste liikumist ja plahvatusi - töö ja sõda, sotsialistliku bloki telg. Loovad ja purustavad jõud, mis on segunenud filmi kangelannadeski. Seda võib pidada ka feministlikuks filmiks, sest ehkki alaliselt minikleitides ja meigitud, on Maried väga mehelikud ja suure destruktiivse jõuga. Luues samas alati oma hävitustöö käigus midagi uut ja pidevalt taasleiutades ennast.
Film kasutab rikast sümbolismi ning audiovisuaalset materjali, alates charliechaplinikust slapstick-huumorist, robotlikust automatismist kuni vikerkaarevärvilise psühhedeeliani. Seda võib vaadata väike laps ja naerda plikade trikkide üle, kuid seda võib tõlgendada ka kümnetes kontekstides, olenevalt vaataja taustast.
"Daisies" was a morality play showing how evil does not necessarily manifest itself in an orgy of destruction caused by the war, that its roots may lie concealed in the malicious pranks of everyday life. I chose as my heroines two young girls because it is at this age that one most wants to fulfill oneself and, if left to one's own devices, his or her need to create can easily turn into its very opposite."
Czech it out !
No comments:
Post a Comment