Le bruit des glaçons (2010) / The Clink of Ice (2010)
R: Bertrand Blier
R: Bertrand Blier
Eesti katkupärimuse kogumik on rikas lugudest, kus Katk mööda maad käib, mõne talu uksele koputab ja nutika eesti talupoja vastuse "Siin pole kedagi kodus!" peale otsa ringi pöörab. Pere jälle Katkust puutumata. Prantslastel seda va tervet talupojamõistust ei ole. Miks muidu avab alkoholikust kirjanik Charles Faulque oma villa väravad Vähi esimese kellahelina peale. Tagajärjed ei anna ennast kaua oodata - personifitseeritud Vähk hakkab peagi omavolitsema, tujutsema ja mitmeid ebameeldivusi põhjustama.
Hoolitsev peremees toidab oma Vähki Gazpachoga.
Lugu iseenesest on intrigeeriv - Charles Faulque (Jean Dujardin) on kirjanik, kes peale ebaedu nii loomingus kui perekonnaelus, on napsivennaks hakanud. Ühel päeval aga koputab tema väravale võõras, kes tutvustab end Charles´i Vähina. Pildi teeb kirjumaks Charles´i kirglik majapidajanna (Anne Alvaro), kel on samuti Vähk. Lisaks rakkude lagundamisele, migreenihoogude põhjustamisele ja vaimukatele vahekommentaaridele aitavad Vähid inimestel taasleida elurõõmu ja - mõtte. Viimast küll täiesti tahtmatult.
Albert Dupontel oli äge Vähk.
Prantslaste must komöödia oli siiski liiga tõsine, et võtta filmi puhtalt komöödiana, samas liiga kergekaaluline, et hea draama kvaliteeti ja mõttesügavust pakkuda.
Ägedad olid filmi idee, kaameratöö ja mõned näitlejad.
Teps ei meeldinud kohatine venivus, liiga lihtsakoeline lõpplahendus ning see, et tegu oli prantsuse filmiga. Viimast mitte ainult geograafilises, vaid vaimses plaanis. Mulle väga ei istu need prantslaslikud filmid, mis ütlevad: "Ou, tseki mind, ma olen nii prantslaslik!".
Nii et kokkuvõttes 6/10 mu poolt. Sealjuures soovitan siiski vaadata, sest palju me peale "Amelie" ikka teame kaasaegsest prantsuse kinost.
Oma Vähiga suitsu tegemas.
Oma Vähiga tuttu minemas.
Kirjanik valib napsu.
Perekondlik õhtusöök: Vähk, Charles, Charlesi vene armuke.
Sellel vene armukesel olid aegajalt flashback´id Venemaast.
No comments:
Post a Comment