Jegorka (1984)

Lugesin läbi P. Gavrilovi samanimelise raamatu ja sinna otsa siis Suurel Sotsialistlikul Isamaal 1984. aasta vändatud filmi.

Kui raamatus tõid Jegorka, kangelasliku karu, sõjalaevale kolm noort geoloogi, tema pärast võistlesid laeval nii kokk, masinistid, elektrikud, pootsman, kahurväelased kui paljud teised, siis filmi süžee oli tehtud oluliselt lihtsamaks. Puudusid nii seiklused allveelaeval, lennuväes kui paraadil.

Film oli raamatuga võrreldes üllatavalt apoliitiline. Kui raamatus ikka jagus sekeldamist kurjade prantslaste, inglaste ja soomlastega, kriitlisi kommentaare kodanlaste ja tsaari sõjaväe aadressil ning nõukogude väe ülistamist, siis filmis toodi alles viimase 10 minuti jooksul sisse üks (!) äbarik ja loo arengu seisukohalt kuidagi suvaline spioon, kes mõmmikut tulistas. Selle eest jälitati spiooni nii merel kui õhus, aga kogu au sai ikka Jegorka endale. Ka ei välkunud koguaeg punaväelase valged hambad ega pimestanud silmi nende valged särgid, vaid üldmeeleolu oli vaba, kohati jantlikki.

Peamiselt huvitas looma siiski kondekas ja kompott.

 Merekaru.

 Kondekat noolimas.

 Tutkit! Kokk sööb ise kondeka ära.

 Kööki suunduva Jegorka tekipoolne ots.

Karule lauldakse unelaulu.

Nõukogude korra vaenlane.

Tegelikult soovitaksin eelkõige siiski raamatut lugeda. 

Sealt saab muuseas teada, et:

*Allveelased on haruldaselt sõbralik ja leidlik rahvas. Karm veealune elu on neid õpetanud sõbralikult elama. (lk 79)

*Tsaarilaevastiku madrused istusid kümnekaupa sõõris ja helpisid ühest anumast. Tõttasid, põletasid kuuma toiduga suud; kui ei tõtta, jääb kõht tühjaks. "Marssalil" pandi lõuna samuti anumaisse, kuid ainult selleks, et toit anumaga meeskonnaruumi viia ja seal taldrikuisse tõsta. Laudadel rudisesid valged laudlinad. Igal punalaevastiklased olid erladi toidunõud ja laevastikus toideti paremini kui mõnes restoranis. (lk 27)

*Inimesel on mere ääres alati hea. Nagu merigi, on inimene sündinud selleks, et olla vaba ja tugev. (lk 94)