Perekond Švankmajerite fantastiline õudusfilm põhineb Karel Jaromír Erbeni samanimelisel muinasjutul (Erbeni novellid olid aluseks ka lühifilmide kogumikule "Kytice" ). Švankmajer on aga folkloorse hoiatusloo tänapäeva tõstnud ja muutnud õõvastavaks arutluseks psühhoanalüütikute lemmikteemade - seksuaalsuse ja söömise üle. Mitmetasandilisus, mis mängib lihtsate, kuid efektsete kujunditega, keskendudes üksikutele detailidele - kulmukortsutus, heli, pilk, žest - muudab filmi olenevalt meeleolust nii kurnavaks kui mõjusaks vaatamiseks. Švankmajeriga tutvumist soovitaksin siiski alustada tema lühematest filmidest-animatsioonidest ja selle, enam kui kahetunnise vaatamise hilisemaks palaks jätta. Lühivormides on ta säravam, siin, eriti lõpu poole, kippus tegevus venima.
Jutuke ise siis lastetust paarist, kus pereisa naljaviluks poisikujulise puusliku meisterdab. Puuslikule tuleb aga hing sisse ning väikesest juurikast sirgub oma kümnemeetrine ablas elukas, kes pooled kortermaja elanikud nahka pistab, kassi ja postiljoni veel pealekauba. Kuidas kõik toimub ja milliseid instinkte need sündmused erinevates inimestes äratavad, saab juba filmist näha. Ühelt poolt kriipiv ja tume vaatamine, teisalt ilmse huumoriga vürtsitatud.
Tehniliselt on siin segunenud live action ja stop-motion, nagu teisteski Švankmajeri teostes. Grotesksus (aeglane, kohmakas animatsioon; lihtsakoelised eriefektid) ja naturalism (Tšehhi keskklassi kortermaja; minimalistlik, peamiselt loomulikest häälitsustest koosnev helitaust) loovad fantastilise, muinasjutulise tunde.
Švankmajer ise on end sürrealistiks lahterdanud, ja tõesti, selle voolu analüütilisema poolega on tal nii mõndagi ühist. Kena, väljapeetud käekirjaga teos. Pärast võib Freudi ja Jungi kirjutistest järele vaadata, mis just filmis hinge kriipima hakkas ja "mida see kõik tähendas".
No comments:
Post a Comment