Oleg Fljangoltsi austusavaldus oma aja kangelasele Viktor Tsoile. Tunnine dokumentaalfilm on sisuliselt pikk muusikavideo, milles fragmentaarsed Kino laulude katked on seotud Tsoi elu ja illustreeriva pildimaterjaliga. Tsoi kõrval on oluliseks peategelaseks Peterburi linn, mille fassaade, räämas tagahoove ja tänavaid ohtralt näidatakse.
Pildilise poole pealt on palju kasutatud animatsiooni (nii väljalõike-, arvuti- kui joonisfilmi tehnikaid), segades neid kohati dokumentaalkaadritega. Välja tuleb omamoodi maagiline realism, kus Tsoi sisemaailm ja 80ndate põlvkonna märgilised elemendid materialiseeruvad linnaruumis.
Kuidas ikka muusikust filmi teha? Lasta tema lauludel kõlada on hea valik. Mitte kõige informatiivsem, aga aus. Uusi teadmisi tuli siitki, näiteks Tsoi muude talentide kohta - ta oli andekas miniatuursete idamaiste puuskulptuuride (нэцкэ) voolija ja joonistaja. Tema joonistustel põhineb mitmeminutiline omaette lõiguke, mis neist värvikirevate kandiliste imeloomadega teostest täitsa põhjaliku ülevaate annab.
Mis ei meeldinud, oli kohatine "puust ette ja punaseks" visualiseering või lihtsalt maitselagedus, nagu siis kui laulu "Vesna" saatel Piiteri kassid tantsu vihtuma pandi. Sealt oli üsna raske sujuvalt tõsisemate teemade juurde edasi liikuda. Samas, vahel leiti mingi pisike motiiv, mis toonase ajastuvaimu otse vaatajani tõi - näiteks need koledad räpased nõukogude lülitid trepikodades. Või kinnimüüritud akendega pleekinudpunaseks võõbatud fassaadid.
Autorid on ise ka filmi kohta öelnud, et "kes sel ajal elas, mõistab kõike, kes vaid vanemate juttude järgi 80ndaid teab, sellele on see võimalus mitte ainult näha, vaid tolle aja vaimust ja energeetikast osa saada".
Film keskendub aastatele 1982-1987 Tsoi elus. Sinna jäi abielu ja tema lapse Aleksandr Viktorovitš Tsoi sünd. Ning, loomulikult, Kino loomine.
Võtted ja monteerimine käisid 2004. a novembrist 2006. a veebruarini, nii et päris pikalt ja põhjalikult ühe taolise filmi kohta. Režissöör oli Tsoiga tuttav ja avab kangelase siseilma ka isiklike muljete ja arusaamade põhjal. Võib vaadata-kuulata küll seda ühe kunstniku nägemust teisest.
Paberit, pastakat, ajalehe väljalõiget, Zenit fotoaparaati ja - kaaneümbris ongi sündinud.
"Мама-анархия, папа-стакан портвейна..." - mässuline 80ndate põlvkond NL-is.
Stiilinäide Viktor Tsoi joonistustest.
No comments:
Post a Comment