Alguses oli Vennaskonna laul. Vähemalt noorema põlvkonna jaoks, ma usun. Sellest inspireeritult on ehk nii mõnigi üles otsinud Aleksei Tolstoi samanimelise raamatu, mis esmakordselt ilmus 1927. a ning end raudpoldiga nõukogude ulmeklassikasse on kinnitanud. Arvatavasti vähemad jõuavad filmini. Millest on kahju, sest tegu on tõesti ilusa vaatamisega. Ei usukski, et ühe ausa nõukogude kirjaniku ausa nõukogude ulmekirjanduse põhjal kohati täitsa ebanõukogulik film valmis.
On põnev, romantiline, esteetiline. Vahepeal möödunud ajast hoolimata. Või pigem just tänu sellele.
Kto takoi Garin? Garin on teadlane, avantürist ja kodumaareetur. Enam-vähem sellises järjekorras. Pätsab ära oma kaasteadlase leiutatud kiire, mis on tohutu läbistusvõimega ning kavatseb seda kasutada rikastumiseks, maailma majanduse põhjalaskmiseks ja eraldatud saarel oma utoopilise ühiskonna ülesehitamiseks.
Süžees ja olustikus on palju 1920ndaid, mis väga kenasti ka filmi jõudsid. Kohati tundus, et visuaalseid lahendusi oligi laenatud 20ndate-30ndate vene avangardist. Enamuse silmarõõmu pakkusid aga sügavad mustad, säravad valged ja läbimõeldud kompositsioonid. Viimaste puhul paistis olevat nii, et kui mõnda pingelist kohta rõhutada taheti, siis tegelane/tegelased viidi kaadri ühte serva, ülejäänud osa aga kaeti pimeduse või muidu neutraalse pinnaga. Üks stiilinäide:
Nojah, et pildiliselt väga õnnestunud teos. Tegelased aga, vähemalt minu ettekujutuse järgi, olid kuidagi puised. Olgugi, et lugesin raamatut jupp aega tagasi, on nagu meelde jäänud, et oli enam tõlgendusruumi ja värvikust nende tegevuses. Siin on aga kõik miinimumini viidud ja kohati tundub, et alles jäävad vaid tüpaažid - kuri teadlane/tublid nõukogude poisid, kapitalistid/töölised... aga raamatus see nii lihtne ei olnud. Halvadki tegelased olid võluvad ning suurteks tunneteks võimelised. Ainult filmi emotsioonide põhjal vaevalt, et Vennaskonna laul oleks sündinud. Eriti kahju oli Zojast. Ilusast tugevast naisekujust, kellele vähe ekraani- ja kõneruumi jagus. Samuti on Garinist mingi stereotüüpne julmur saanud, mitte küüniline mastermind, kes ta Tolstoil oli.
No ladna, ilmselt on siin juba ekraniseeringute igavene mure, ajaline piiratus, mis finesse lahti ei lase mängida.
Kui tagasi raamat-film-laul teema juurde tulla, siis soovitaksin neile, keda romantiline liin huvitab, Vennaskonna laulu juurde jääda, kes põnevust ja silmailu soovivad, filmi vaadata ja kes 1920ndate utopismi, tehnikavaimustust ja Nõukogude Liidu paranoia algstaadiume tahab tunnetada ikkagi Tolstoi algteos üles otsida.
See on ju igatsus, hüperboloid...
No comments:
Post a Comment