Peaksin seda posti vist alustama selgitusega, miks siin paar nädalat vaikus on valitsenud. Juhtus nimelt nii, et sattusin minagi lõpuks vaatama uut "Sherlocki" (2010-...) seeriat, mis BBC vändanud on. Ning pärast seda, kui kaks hooaega kiirkorras ära nähtud, pidin muidugi üles otsima kogu Doyle´i maakeelse lugemisvara ja kõik hr. konsultantdetektiivi seiklused üle lugema. Filmide vaatamiseks ei jäänudki aega. "Sherlockist" ma siinkohal pikemalt rääkima ei hakka. Ilmselt olete isegi näinud. Jah, oli küll hea (vt ka: nutikas, vaimukas, põnev). Mõningate mööndustega (vt ka: nimitegelase võimete lähenemine superkangelase omale, mõnes episoodis liig vähe vana head detektiivitööd ja liig palju actionit). Eriti hea oli sinna peale raamatut lugeda ja näha, kuidas ning mida oli adopteeritud, milliseid paralleele leitud.
Täna oli aga veidi habras olla ja nii otsustasingi, et ei hakka uude linateosesse süvenema ja vaatan mõne vana lemmiku n+1. korda üle. Ja kirjutan sellest. Õnnelikuks väljavalituks osutus samuti BBC kaasaegne kirjanduse ekraniseering ShakespeareRe-told seeriatest: "The Taming of the Shrew". Kunagi ka ETV-s näidatud. Võlus ära ja vaatan siiani ab und zu, kui väikest ergutust vaja.
"Tõrksa taltsutus" on üks populaarsemaid Shakespeare´i näidendeid, mis ikka ja jälle oma tee lavalaudadele ja kinolinadele leiab. Paraku mitte alati nii õnnestunult. Kui üks-ühele Williami teksti järgida ning sinna juurde ajastukohaseid kostüüme kanda, on parimagi tahtmise korral tulemuseks kostüümidraama, mis kaotab nii tõsiseltvõetavuses kui põnevuses. Seda ka juhul, kui kostüümid on selliste staaride nagu Elizabeth Taylor ja Richard Burton seljas ("The Taming of the Shrew" (1967)). Teisalt, kui asi julmalt kaasaega visata ja armastusloole keskenduda, kukub välja keskpärane romcom ("10 Things I Hate About You" (1999)), mida võiks ka ilma klassikule viitamata teha. Siinset filmi pean aga kinoversioonidest õnnestunuimaks. Asjale on suudetud anda värske vorm, dialoogid on vaimukad ja kohatised tsitaadidki omandavad tänu uuele kontekstile mõnuse mitmetähenduslikkuse.
Peakangelannaks on Kate Minola, noor MP, kes kandideerib parteliidriks. Ilmselt kõige raevukam ning tigedam karjäärinaine, keda olen juhtunud nägema - Alisa Freindlih kaasa arvatud ("Armastus tööpostil" (1977)). Abielu (mis esialgu samuti vaid osa edukast valimiskampaaniast pidi olema) ekstsentrilise võlgades aristokraadiga, annab Kate´ile veelgi põhjust rahulolematuseks. Kõike seda saadab sissejuhatus Londoni ropumatesse väljenditesse ja žestidesse.
Mõnusale dialoogile ja tempokale kulgemisele annavad aga tõelise elu näitlejatööd briti kino koorekihilt. Peaosades väike ja energiline Shirley Henderson ning Rufus Sewell (ilmselt ainus mees, kes võrksukad ja silmalaineri välja suudab kanda), kes ise juba võrratu paari moodustavad. Lisaks Bill Murray´ võluv tütar Jaime Murray Kate´i õe Biancana, Simon Chandler ("Kuninga kõne" (2010)) tema mänedžerina ja David Mitchell (sarjad nagu "Peep Show" (2003), "That Mitchell and Webb Look" (2006)) Kate´i sekretärina.
Särtsu lisab asjale veel ladina-ameerika lauljanna Yma Sumaci (tuntud oma erakordselt laia hääleulatuse poolest) mambomuusika saundträkilt.
Ei peagi vist pikemalt põhjendama, miks otsustasin sellele väiksele "made for TV" filmile 10/10 anda.
Mõtlemapanev teos sugudevahelisest võitlusest vaimukas vormis.
Värske abielupaar teel mesinädalatele.
No comments:
Post a Comment