Inimesena, kes veedab suurema osa oma ajast voodis - lugedes, magades, õppides, filme vaadates, teed juues, meile lugedes, telefoniga rääkides - oli filmi teemapüstitus mulle vägagi südamelähedane. Nimelt viib tegevus meid Venemaa magamistubadesse, kus voodite piiratud pinnal leiavad aset sügavad, nukrad ja vaimukad vestlused. Seitse novellilaadset lühilülitust sisaldavad poega, kes külastab oma voodihaiget ema, uustulnukast sõdureid kasarmus, armukestevahelist kohtumist jm. Kõik tegelased on üksteisega rohkem või vähem seotud, vahel ise seda aimamata. Materiaalses plaanis on korduvaks sümboliks, lisaks voodile, hurmaa. Natuke selgusetuks jäi selle kentsaka eksootilise puuvilja tähendus, kuid tegelastele paistis maitsevat.
Režissöör Kirill Serebrennikov ja näitekirjanikud vennad Presnjakovid on koostööd teinud hiljemgi (vt ka filmi "Mängides ohvrit" ). Presnjakovid paistavad täitsa edukad ja andekad näitekirjanikud olevat, kuid millegipärast on nende teostest eesti keelde seni tõlgitud vaid postmodernistlikku kitši esindav romaan "Kohtunik maha lüüa!", mis eriti kriitikat ei kannata (tegelased: Snaiper, Pepsi, Hotdog, Nataša) ja mida Rahva Raamatus praegu soodushinnaga osta saab. Filmid on aga mõnusad ja tahaksin nende näidendeid ka lavalaudadel näha.
Lavalikkus torkab silma sellegi filmi puhul - pikad kaadrid, tihe tekst, piiratud ruumikasutus. Kaamerat liigutati ringi minimaalselt.
Tegelaskujud ja tegevuskohad olid rõhutatult lihtsad, "otse elust" tüüpi. Kuid naisi iseloomustas mingi eriline neurootilisus.
Kokkuvõttes - tubli film, kuid "Jüripäev" või "Mängides ohvrit" jäävad siiski Serebrennikovi esindusfilmideks.
HURMAA!!!
No comments:
Post a Comment