Võssotski eluloofilmi linastumine oli Venemaal kahtlemata üheks eelmise aasta suursündmuseks. On näha, et raha ja vaeva on siia alla palju pandud. Osadesse on otsitud näitlejaid vene kino paremiku hulgast, valmimisse kaasatud mitmeid Võssotskiga seotud isikuid (alates sellest, et stsenaariumi autor on bardi poeg Nikita Võssotski). Ja tõesti, juba taolise filmi olemasolu ise on tunnustust väärt. Ometi on teostuses mõndagi, mis, parimatest kavatsustest hoolimata, veidi kriipima jääb.
Tegevusajaks on valitud 1979. a, üks aasta enne Võssotski surma, mil tema seisund juba kriitiline oli ning ta Usbekistanis kontserte andes kliinilisse surma langes, millest teda päästis vaid sõbra ja "ihuarsti" Anatoli Fedotovi kiire tegutsemine.
Ometi, kui teha film inimesest, kes oma eluajal oli kangelane ning kelle üheks oluliseks mälestusmärgiks jääb käesolevgi linateos, siis on selline ajaline valik küsitav. Enamuse filmist Võssotski köhib, higimullid otsa ees, kisub suitsu ja tahab sõprade murest hoolimata aina lavale laulma ronida. Iseenesest õilis ju, näidata bardi tohutut töötahet ja meenutada publikule, kui ennastohverdavalt laulik neid armastas. Teisalt jagub filmi laule vaid näpuotsaga, paar väikest katket. Ning sellele karismaatilisele, äkilisele ja energilisele Võssotskile, keda teda tundnud inimesed nii väga armastasid, ei jää samuti ruumi. Kokkuvõttes on tegu ühe pikaleveninud haiguslooga ning kui ma, teadmata midagi eelnevalt Võssotskitst, seda filmi vaataksin, jääkski mulje kui ühest põdurast onklist, kes Lähis-Itta kontserte läks andma ja jeeli-jeeli ellu jäi. Heas eluloofilmis peaks jaguma ruumi ka loomingule. Igav oleks ju vaadata paaritunnist teost Van Goghist, kes kõrva nüsib või narkomaania-ennetuslikus võtmes filmi Bulgakovist.
Teine asi, mille kallal võiks norida, on klišeelik muusikakasutus, mis alati kui KGB silmapiirile ilmub, kole kurjakuulutavaks läheb ning kui Võssotski hingeldama kipub, dramaatilist ja ärevat meeleolu edastab. Emotsionaalselt mõjus, kuid liiga ärakasutatud võte, seda eriti muusikust kõneleva filmi puhul. Muusikaliste ja süžeeliste klišeede kasutamine hakkas Võssotski tegelaskujugi unikaalsust alla tõmbama.
Enam tähelepanu oleks võinud pöörata ka 70ndate lõpu olustikule. Õigemini vähem, sest praegu jättis kõik väga lakutud mulje, isegi Usbekistani taksod-moskvitšid olid läikima löödud, Moskva tänavad pea inimtühjad (kui paar hästiriietatud last välja arvata) ning kõik ruumid maitsekalt sisustatud. Veidi nõukogude kaootilisust ja räpakust oleks vaid aidanud õiget meeleolu luua.
Näitlejatest tahaksin lähemalt rääkida Oksana Akinšinast ja tema tegelaskujust, Tatjana Ivlevast. Mis viimasesse puutub, siis eksisteerib ta vaid ekraanil. Tegelikuks prototüübiks oli tekstiilitudeng ja hilisem kostüümikunstnik Oksana Afanasjeva, kellega Võssotski kohtus 1978. a. Tüdrukule oli see elu esimene, bardile elu viimane armastus. Paljud seda suhet ei teagi, kilbile on tõstetud ikka Marina Valdy, kes kahtlemata oli Võssotski sügavaim ja olulisim kiindumus. Venekeelse vikipeedia Võssotski-artiklist Oksana Afanasjeva kohta mingit märget ei leiagi.
Akinšina mängib Oksanat hästi, just sellise kergusega, mis 19-aastast armunud tudengit võiks iseloomustada. Samas tassib kangelaslikult Võssotskile morfiini ja on vahele jäädes valmis KGB-s süüd omaks võtma. Filmi jaoks oli tema tähtsust arvatavasti võimendatud, kasvõi elustamisstseenid, kus justkui tema kõrvakiilud tohtri tegustsema panid. Aga need on juba esteetilist laadi valikud, mis ehk filmi emotsionaalsuse seisukohast end õigustavadki. Ikkagi kunstiline, mitte dokumentaalne film.
Tundus, et kriitikat sai rohkem kui kiidusõnu. Ärge laske end sellest eksitada, kriitika on alati subjektiivne ja võimalik, et kinodes ostetakse pileteid nii, et maa must. Võibolla sundisid ka suured ootused, mis mul selle teosega seoses olid, seda tavapärasemast kriitilisema pilguga vaatama. Samas ei saa ma kuidagi üle tundest, et film esindab sama koolkonda, mida Võssotski hauamonumentki - viimane on samuti püstitatud tema teise naise Ljudmilla ja nende kahe poja valikul ning esindab maitsetuse tippu - massiivse kuldse postamendi seest väljub Võssotski büst, kelle seljast kargavad välja kitarr ja metsikud hobused (pegasused?). Võimas, mastaapne, kulukas, aga vaimust jääb puudu. Marina Vlady oli kategooriliselt taolise mälestuse vastu, aga teda enam ei kuulatud.
Igatahes, et rõõmsamate nootidega lõpetada, siis soovitan kõigil kuulata, kuidas Oksana Akinšina laulab Võssotski laulu väikesest valgest elevandist. Väga võluv esitus. Kuulake siit .
Ja veel võite üles otsida Marina Vlady mälestusteraamatu oma abikaasast - "Katkenud lend". Sealt leiab enam Võssotski laule kui siinsest filmist.
Lisan freelance otsetõlke sellele vantsilaulule ka ( originaali loe siit ):
Laul valgest elevandist
Elasid-olid Indias ammustest aegadest
metsikud, tohutusuured hallid elevandid -
elevandid lonkisid sihitult džunglites -
üks neist oli miskipärast valge.
Lahkete silmade, vaiksete kommete poolest erines ta,
ja mõistuse ja suursuguse värvi,
oma hallide suguvendade keskel valge elevant
oli, muidugi, valge vares.
Ja India valitseja - olid ajad -
kinkis mulle austusemärgiks elevandi.
"Milleks mulle elevant?" - küsisin muu-usuliselt,
aga tema ütles: "Elevandil on suur süda..."
Elevant tegi mulle reveransi, aga mina talle - kummarduse,
mu kõne oli lahke ja vaikne -
Sest et seesama valge elevant
oli ka veel valge elevandiema.
Ma nägin hea välja, istudes elevandi seljas,
sõitsin mööda Indiat - muinasjutuline maa -
Ah, kus kõik me koos ei rännanud!
Ja kitsikuseski klappisime suurepäraselt.
Ja juhtus, et läksime laulma kellegi balkoni alla -
siis daamid hüppasid unest...
Tuleb teile öelda, et see valge elevant
oli ebatavaliselt musikaalne.
Maailmakaarti olete ilmselt näinud -
teate, et Indiaski on jõgi -
Mu elevant ja mina elasime mango mahlast,
ja kuidagi kaotasime teineteise Gangese padrikutes.
Ma vähkresin piki jõge, unustades meelerahu ja une,
Jäädavalt laostades tervise...
Aga pärast öeldi mulle: "Sinu valge elevant
kohtus valgete elevantide karjaga."
Kaua olin solvunud ma, ainult - vat sulle! -
India valitseja jälle saatis mulle elevandi:
kaunistatud jalutuskepi kujul -
valge elevant, kuid elevandiluust.
Räägitakse, et seitset elevanti omada on hea toon
kapil, kui vahend hädade vastu...
Las jalutab parem valges karjas valge elevant -
Parem ärgu toogu ta õnne!
1972.
Akinšina mängib Oksanat hästi, just sellise kergusega, mis 19-aastast armunud tudengit võiks iseloomustada. Samas tassib kangelaslikult Võssotskile morfiini ja on vahele jäädes valmis KGB-s süüd omaks võtma. Filmi jaoks oli tema tähtsust arvatavasti võimendatud, kasvõi elustamisstseenid, kus justkui tema kõrvakiilud tohtri tegustsema panid. Aga need on juba esteetilist laadi valikud, mis ehk filmi emotsionaalsuse seisukohast end õigustavadki. Ikkagi kunstiline, mitte dokumentaalne film.
Igatahes, et rõõmsamate nootidega lõpetada, siis soovitan kõigil kuulata, kuidas Oksana Akinšina laulab Võssotski laulu väikesest valgest elevandist. Väga võluv esitus. Kuulake siit .
Ja veel võite üles otsida Marina Vlady mälestusteraamatu oma abikaasast - "Katkenud lend". Sealt leiab enam Võssotski laule kui siinsest filmist.
Laul valgest elevandist
Elasid-olid Indias ammustest aegadest
metsikud, tohutusuured hallid elevandid -
elevandid lonkisid sihitult džunglites -
üks neist oli miskipärast valge.
Lahkete silmade, vaiksete kommete poolest erines ta,
ja mõistuse ja suursuguse värvi,
oma hallide suguvendade keskel valge elevant
oli, muidugi, valge vares.
Ja India valitseja - olid ajad -
kinkis mulle austusemärgiks elevandi.
"Milleks mulle elevant?" - küsisin muu-usuliselt,
aga tema ütles: "Elevandil on suur süda..."
Elevant tegi mulle reveransi, aga mina talle - kummarduse,
mu kõne oli lahke ja vaikne -
Sest et seesama valge elevant
oli ka veel valge elevandiema.
Ma nägin hea välja, istudes elevandi seljas,
sõitsin mööda Indiat - muinasjutuline maa -
Ah, kus kõik me koos ei rännanud!
Ja kitsikuseski klappisime suurepäraselt.
Ja juhtus, et läksime laulma kellegi balkoni alla -
siis daamid hüppasid unest...
Tuleb teile öelda, et see valge elevant
oli ebatavaliselt musikaalne.
Maailmakaarti olete ilmselt näinud -
teate, et Indiaski on jõgi -
Mu elevant ja mina elasime mango mahlast,
ja kuidagi kaotasime teineteise Gangese padrikutes.
Ma vähkresin piki jõge, unustades meelerahu ja une,
Jäädavalt laostades tervise...
Aga pärast öeldi mulle: "Sinu valge elevant
kohtus valgete elevantide karjaga."
Kaua olin solvunud ma, ainult - vat sulle! -
India valitseja jälle saatis mulle elevandi:
kaunistatud jalutuskepi kujul -
valge elevant, kuid elevandiluust.
Räägitakse, et seitset elevanti omada on hea toon
kapil, kui vahend hädade vastu...
Las jalutab parem valges karjas valge elevant -
Parem ärgu toogu ta õnne!
1972.
No comments:
Post a Comment