Kolm lühikest nukufilmi Tatu Pohjavirtalt. Taustainfo kohta on internet kitsi - suutsin tuvastada, et tegu on noorema põlvkonna animaatoriga (snd 1977), kes õppis multse tegema Turu Kunstiakadeemias, s.h ka Priit Pärna juhatuse all. Lisaks nukufilmidele on loonud veel mitmeid joonisfilme ning käinud erinevate festivalide ja muude animatsiooniürituste raames korduvalt Eestis oma kunsti tutvustamas.
Stiil on tal, pehmelt öeldes, tume. Süngetes maailmades toimetavad veidrad ja hüljatud tegelased. Õnnelikku lõppu pole ühelgi lool. Huumorit on kah, aga see on must huumor. Ma ei tea, kas see on mingi laiem põhjamaa süngus või ugrimugri vaimsus, mis neis filmides läbi kumab, aga tausta teadmata võiks nad kinnisilmigi siia areaali paigutada.
"Navel point" / "Nabapunkt" (1999)
Oli kolmest filmist mu lemmik. Kõige lühem, ilmselt seepärast ka rohkem kütet, ning kõige fantaasiarikkam. Räägib poolmees-poolmasina sattumisest šamaani juurde, kes on ametis maailmakorra tagamisega. Mees ning masin satuvad huvidekonflikti, mida rahumeelselt lahendada on võimatu.
Aeg-ajalt alla potsatavad kosmonaudid olid nunnu võte. Šamaan ise nägi aga välja pigem nagu nõukogude propagandapakatitelt mahaastunud.
"Kuvastin" / "Peegeldaja" (2001)
Tatu jätkab tehisinimeste teemal: nukker-lüüriline armastuslugu kaamerapeaga mehest, kes satub tsirkuseperekonna juurde (mees dresseerib konni, naine käib mööda köit). Kurb tõde: maailmas pole kohta kaamerapeadele, isegi kui neil on zoom.
Ilus oli vaadata, peenemini tehtud kui "Nabapunkt" ja terviklikum teostus.
"Elukka" / "Elukas" (2005)
Ilmselt tema tuntuim animatsioon. Räägib meile üksikvanemast, kes muutub libahundiks. Palju freudistliku sugu- ja surmatungiga mängimist. Lõpuks moodustub kaks väga ebatraditsioonilist perekonda.
Valmis oli ehitatud terve omaette maailm, siuke krõbisevtühjade tänavatega väikelinn.
No comments:
Post a Comment