Juba see on märkimisväärne, et üks animatsioon tekitas mus soovi taas Kafka kätte võtta. Omal ajal "Protsessi" lugemine oli ikka paras piin ja paar juhuslikult valitud lühijuttu pole samuti erilist muljet jätnud. See Koji Yamamura lühifilm suutis aga luua sellise ängi ja ebamäärase hirmu õhkkonna, mida Kafka parimad hetked levitavad. Lisaks kaunis klassikaline joonisfilmi teostus ja maagilise realismi piirini jõudvad metamorfoosid.
Pole ime, et see 2008. a Hiroshima rahvusvahelisel animatsioonifilmide festivalil (mis on ikka üks väga kõva festival) Grand Prix võitis.
Lugu ise räägib meile sellest, kuidas üks haletsusväärne maa-arsti kõbi saadetakse noore poisi haigevoodi juurde, keda ta ravida ei suuda ega taha. Mitmed asjaolud kuhjuvad kokku psühholoogiliseks pingeks, mille edastamisel kasutatakse maksimaalselt ära joonisfilmi kui meediumi võimalusi.
Meenutab sajandialguse saksa ekspressionismi oma mustade hobeste ja moonutatud figuuridega.
No comments:
Post a Comment