"The Point" (1971)

Alustuseks peaks vist veidi mõtisklema sõna "point" tähenduste üle inglise keeles. Mis eesti keeles on eelkõige mingi üldine mõte, võib seal tähendada punkti, tippu, teravikku, osutamist ning esineda veel kümnetes ja sadades sõnaühendites (nt point of view). Taolistele sõnamängudele antud film suuresti tugineski. Keskseks ideeks "everything has a point". 

Loo autor, USA laulukirjutaja ja muusik Harry Nilsson on kontseptsiooni tekkimist kirjeldanud nii: "I was on acid and I looked at the trees and I realized that they all came to points, and the little branches came to points, and the houses came to point. I thought, 'Oh! Everything has a point, and if it doesn't, then there's a point to it.'"

Ja see võttiski asja enam-vähem kokku. On üks peategelane Oblio, kes sünnib maailma, kus kõigel on "point" (antud juhul siis koonusekujuline teravik pea otsas). Obliol aga on ümmargune pea (ehkki teda sunnitakse teravatipulist mütsi kandma), sestap on ta pointless ja aetakse kurja Krahvi mahitusel samavõrra mõttetusse metsa. Seal kohtub ta terve hulga tegelastega ning jõuab äratundmisele, et paljudel ümaratelgi asjadel on "point" ja naaseb võidukalt koju.

Filmi on sageli võrreldud biitlite kuulsa "Kollase allveelaevaga", ent kui üldine ajastuvaim välja arvata, jääb "Point" eelnevast ikka kaugele maha. Kokkupuutepointe on aga teisigi - keskseks jutustajaks-tekstilugejaks on nimelt eksbiitel Ringo Starr.

Kõige alguses oli aga Harry Nilssoni samanimeline album, mis oleks omamoodi põhja moodustanud mõnele rokkooperile (muusikali vormis on seda tõesti ka lavale toodud), kuid vändati millegipärast lastele mõeldud multifilmiks ja seepärast suuresti ära lärtsiti.

Seda esiteks teostuse poolest, sest režissöör Fred Wolfi joonistusstiil on kole-kole. Ning mitte Pärna moodi robustne inetus, mis tegelikult on ilus, vaid lihtsalt mage ja igavavaõitu. No vaadake seda rumalate nägudega ja silmitut koonuspeade massi seal üleval... Teiseks on filmivormi nõuetest tulenevalt Nilssoni häädele muusikapaladele vahepeale keevitatud dialoogid, mis on samuti üsna mõttetud, targutavad ja venitavad filmi kohutavalt pikaks ja tüütuks.

Kõik see omakorda tiriks nagu alla Nilssoni oma ande, millest on kahju, sest album "The Point!" on tõesti kuulamist väärt. Nii et kokkuvõttes soovitangi see niisama kuulamiseks üles otsida ja näotu multikas vaatamata jätta.

Mõned tegelased, keda Oblio oma rännakutel kohtas.