Elus. Ainult filme pole viimasel ajal vaadanud, pigem olen ise proovinud ühtteist teha ning veel nokitsesin filmisõpradele siingi tutvustatud A. Ptushko mängufilmile "Sampo" (1958) eestikeelseid subtiitreid teha. Neid saab peagi paremal küljel asuvast ribast alla laadida.
Nüüd aga asja juurde.
Käes on suur pidupäev, sest tegu on blogi 100. postitusega ning sel puhul tasuks vaadata vene animatsiooniklassiku Aleksandr Petrovi poole. Hetkel ilmselt üks maailma tuntumaid animaatoreid üldse. Iga tema filmi tuleb oodata aastaid (seni ongi režissöörina tema filmograafias vaid 5 lühianimatsiooni), kuid see-eest on need tõelised kunstiteosed, mida sugugi iga animatsiooni kohta öelda ei saa. Ja mitte tervikutena, vaid lausa iga kaader eraldi. Härra Petrov kasutab nimelt paint-on-glass tehnikat, kus multifilm kaader-kaadri haaval õlivärvidega klaasile joonistatakse. Tulemuseks on valgusküllane, õrn ning sujuvaid metamorfoose lubav lõpptulemus.
Nojah, sellest tehnikast räägin lähemalt mõnel järgmisel korral.
"Imeliku inimese unenägu" on Petrovi teostest kõige süngem ja filosoofilisem. Põhineb see Dostojevski samanimelisel jutustusel, mis nägi trükivalgust 1877. aastal (e.k ilmunud 1989. a kogumikus "Kole anekdoot"). Ometi on tegu kahe üsna iseseisva teosega. Animatsioon pole niivõrd ekraniseering, kui tõlgendus, kus Dostojevski filosoofiline monoloog on voolavasse pildisümboolikasse ümber valatud. Etteruttavalt olgu öeldud, et maailmakirjandusest on Petrov klaasile joonistanud veel Tšehhovi novelli "Minu arm" ning Hemingway "Vanamehe ja mere".
Millest siis "Imeliku inimese unenägu" räägib? Eks ikka elumõttest, maailmavalust ja armastuse tähtsusest. Minategelane otsustab oma ükskõikse ja tühja elu lõpetada enesetapuga. Vajub aga unne ja näeb, kuidas tõuseb pärast surma paralleelmaailmasse - teisele planeedile, kus kõik on "just nagu meil", aga samas ei ole ka. Selline paradiisilaadne, ilus ja naiivne maailm. Kui tema seiklused selles maailmas lõppevad ja ta meie reaalsusesse naaseb, on mees enese jaoks taas elumõtte leidnud.
Paralleelmaailmad, metafoorid ning tähenduslikud unenäod olid 19. saj lõpu vene kirjanduses üldse kuum teema. Nihilismi, sotsialismi ja mitmete muude moodsate liikumiste kasvulaval tõusis üles küsimus inimeseksolemise üle laiemalt. Dostojevski nägi oma teostes vastusena kaastunnet ja tingimusteta armastust ligimese vastu. Tõde laseb ta aga tihti kõnelda just laste suu ja silmade läbi.
Fantastiline ning kohati õõvastav seiklus ühe kurva mehe unenäos.
Petrovist aga peagi jälle!
No comments:
Post a Comment