Ilmselt kõige stiliseeritum sari, mida olen juhtunud nägema. Ei ühtki juhuslikku kaadrit või liigutust - kõik toonid, mustrid, ruumid ja ohtrad vintage esemed olid ühe muinasjutulise maailma teenistuses. Isegi surnukuurid ja majakad on siin rõõmsavärvilisteks võõbatud. See meenutas väga "Amélie´d" või siis Foeri raamatul põhinevat filmi "Everything is illuminated", mitte ainult visuaalse poole pealt, vaid ka tegelaskujude osas, keda tutvustati läbi nende pisikeste veidruste. Viimase puudutuse lisasid asutuste, ettevõtete ja äride nimed, mis nagu ruumidki mängisid korduste ja korrapäraga (nt "Über Life Life Insurance" või "Boutique Travel Travel Boutique").
Selles viimistletud maailmas asub pirukaäri nimega "Pie Hole", mille omanik Ned suudab surnuid sõrmepuudutusega ellu äratada. Võimel on mõningad piirangud - kui inimene/loom/taim on taaselustatud kauem kui 60 sekundit, sureb tema lähiümbruses keegi teine. Ning kui Ned elustatu vastu uuesti puutub, sureb see lõplikult.
Siiski paneb Pirukategija võime heasse kasutusse detektiiv Emerson Cod, kellega koos hakatakse lahendama mõrvajuhtumeid, küsides mõrvari nime otse ohvri enese käest. On ka kaks tegelast, kelle Ned jäädavalt on elustanud, tema kuts Digby ja lapsepõlvekallim Charlotte Charles (hüüdnimega Chuck). Nendevaheline suhe moodustabki teise peamise tegevusliini, toidukile, kummikinnaste ja plastikseinte abil ikkagi arenedes.
Minu lemmiktegelaseks oli kahtlemata pragmaatiline eradetektiiv Emerson Cod, kelle pidev torisemine varjas suurt südant. Tema kõnes leidus palju ootamatud kujundeid (nt: " The truth ain't like puppies, a bunch of them running around, you pick your favorite. One truth and it has come a knockin'.") või lihtsalt sõnamänge (nt: "Now where did I put that rat´s ass I could give?"), mis Pirukaküpsetaja ja tema surnud tüdruksõbra ülihelgele maailmale mõnusaks kontrastiks oli.
Ent tekst oli ka tervikuna tugev, meenutades klassikalisi film noire või screwball komöödia tihedaid vanamoelisi dialooge. Lisaks kõiketeadev narraatorihääl, mis lõpus kurjategijate hämaratele tegudele valgust heitis.
Kõik oleks ju väga kena, kui seda head taset ja põnevust mõlema seeria jooksul üleval oleks suudetud hoida. Paraku keskendus teine hooaeg rohkem tegelaste omavahelistele suhetele ja nende perekonnaprobleemidele, millega enamus telesarjadest tegeleb ja mida sootuks igavam oli vaadata, kui kavalat kuritööde lahendamist. Teatava kvaliteedilanguse võis tuua ka kirjanikestreik, mis kahe hooaja vahele ootamatu pausi tekitas ning telepubliku mälu ja kannatuse raskele proovile pani. Sellest tulenevalt teatati teise seeria tootmisel niigi liiga kulukaks mineva sarja lõpetamisest ning paljud lahtised otsad jäidki lõpetamata. Tõepoolest, kõiksugu infot ja paljastusi on teise hooaja jooksul nii ohtralt, et need oleks vabalt võinud kaks korda pikema eetriaja peale välja kirjutada, lisaks veel neljas hooaeg nende kõigi sidumiseks. Aga läks teisiti.
Peale nende erinevuste kahe hooaja kvaliteedi ja sisulise rõhuasetuse osas, torkas silma mõningane järjepidevusetus Nedi imevõime osas. Oma maitsvate pirukate valmistamisel kasutab ta roiskunud puuvilju ja marju, mis tema puudutusest taas värskeks muutuvad - kuid laibad, mida ta puudutab, ei taastu, vaid jäävad seisundisse, milles nad leiti. Lisaks on marjade jms sellise näol tegemist viljadega, mis nagunii iseseisvalt "elus" ei ole.
Neist puudustest hoolimata on "Pushing Daisies" ikkagi ilus, kvaliteetne ja põnev vaatamine, mis pakub heas koguses musta huumorit, mõningast kaasamõtlemist juhtumite lahendamisel ja meeldejäävaid tegelasi.
Surnukuur pärast traagilist klouniauto avariid.
"Chucki" ekstsentrilised tädid - sünkroonujumisduo "The Darling Mermaid Darlings"
"Chuck" - Pirukategija armastatu, kes vabal ajal mesilasi peab ja kodututele mett valmistab.
"Pie Hole´i" ettekandja Olive Snooki osas oli Kristin Chenoweth,
teatri- ja kinonäitleja, kes mitme hea muusikanumbriga üles astus.
No comments:
Post a Comment