Ei mäletagi, millal üks film niimoodi korraga vaimustust ja vastikust tekitas, kui see sürrealistlik fantaasia. Kui kõige kujundusse puutuva ning laulunumbrite eest annaksin rõõmuga täispunktid, siis peamiselt söömise, seksi ja sittumise ümber keerlevast grotesksest fantaasiamaailmast on hoopis raskem midagi arvata. Kui see poleks nii peenelt läbimõeldud, võiks seda pidada ülimalt halvaks filmiks, aga asja terviklikkus, originaalsus ja kena kunstiline tase väidab vastupidist. Pigem on tegu lärmaka püüdega vaatajat šokeerida, liikudes hea ja halva maitse piiril ning seda julgelt ületades.
Richard Elfmani muusikal jutustab loo Herculese peretütrest Frenchyst, kes leiab maja keldrist salapärase ukse, mis viib kuuendasse dimensiooni. Kuuenda dimensiooni kuningas Fausto armub temasse ning järgneb sündmuste ahel, kus teised Herculese pereliikmed püüavad Frenchyt päästa, armukade kuuenda dimensiooni kuninganna Doris teda hävitada, kuningas Fausto teda endale võita, endine kuninganna võimule naasta ning Konn, kuninganna parem käsi, naist saada.
"Keelatud tsooni" kondikavaks on muusikalised numbrid, kogu lugu kuuendast dimensioonist lisati asjale hiljem, et mingi terviklik süžee moodustuks. Üldse tundub filmi arengus olevat mõndagi juhuslikku. Alates Richard Elfmani probleemidest rahastuse saamisega, kuni selle mustvalge iluni. Nimelt oli alguses plaanis filmilindid käsitsi värvida, hiljem sellest loobuti ning ehkki 2008. a avaldati tõesti ka värviline versioon, on mustvalge originaal isegi kenam vaadata. Näeb välja nagu bläkkboksi telelavastus.
Mõnus friigifilm - vaadake-kuulake!
No comments:
Post a Comment