Üks kena nõukogude romkomm aegumatute ja veidi aegunud naljadega ning paari sentimentaalse laulukesega. Pakub mõtisklusi naise ideaalist ja kohast ühiskonnas. Omal ajal oli film kohutavalt edukas, kogudes 44,9 miljonit vaatajat.
Peaosas nõukogude kinotäht Irina Muravjova, kes filmis "Moskva pisaraid ei usu" (1979) sõbrannat meeste võlumises juhendas. Siin on ta ise õpilase osas, kuid probleemid on samad.
Nadja Kljujeva (Irina Muravjova) on joonestaja, kes otsustab, et on aeg mehele saada. Selleks pöördub ta sõbrantsi Susanna poole, kes on meeste kütkestamisest teinud teaduse. Kompuuter mõtleb perfokaartidega välja ideaalse kosilase. Autotreeninguga sisendatakse endale enesekindlust. Selga pannakse 80ndate tippmood (importteksased, -kleidid ja kübarad). Tööle küpsetatakse pirukaid.
Algul ei taha Nadja väljavalitu, melomaanist Volodja talle kuidagi tähelepanu pöörata. Küll aga püüavad naise pingutused mitmete teiste töökaaslaste huvi. Järgneb piinlike situatsioonide, vääritimõistmiste ning kohmakate poolehoiuavalduste seeria. Viimasteks nii kodused õunad, punased nelgid kui kvaliteetsed tšehhi kustukummid.
Film on hea. Nii kaasaja kujutamise kui näitlejatööde poolest. Lisaks meeldejäävad dialoogid, millest mitmed laused omal ajal käibesse läksid, ning sümpaatsed tegelaskujud.
Lõpetuseks üks absurdikas "armeenia raadio anekdoot" ka, mis selles filmis kõlas:
-Toas on kolm kassi, kaks neist lähevad välja. Mitu kassi tuppa jääb?
-...
-Kaks. Üks neist tuli tagasi.
Punase žiguliga töökoha ees kaapekat tehes tõmbab ikka tähelepanu.
Mõned Nadja kosilased.
No comments:
Post a Comment