Üldiselt on heaks filmiks vaja head lugu. Kui mitte seda, siis omamoodi ilu, terviklikkust, mis tuleb autori nägemusest. Kõik muu pudi-padi tuleb sinna hiljem juurde. "Assa" lugu on üsna triviaalne, armukolmnurk talvises Jaltas, veidi ka krimifilmi motiive ja mafioosodega sehkendamist. Eksperimenteerivat operaatoritööd ning nõukogude filmitehnika plasse värvegi saab vaevalt ilusaks nimetada. Kuid just materiaalne ja muusikaline keskkond, kuhu tegevustik on asetatud, loovad siin filmi. "Assa" tõi suurele ekraanile toonased Nõukogude Liidu subkultuurid ning mängis oma publikule rokklugusid, mis peagi klassikaks said. Nii et mõneti äraspidine film. Väga kunstipärane kah, kuid ei mõju sealjuures kunstlikult, vaid loomulikult ja mänguliselt, mis sobib hästi kokku peategelaste elulaadiga.
Lugu räägib Alikast, kes elab koos vanaldase mafiooso Krõmoviga, kes kääbusnäitlejatega mingeid hämaraid asju ajab. Krõmov on Alika ülalpidaja ja armuke. Seda päevani, kui Alika kohtub Banananiga, kes sõpradega Jaltas bändi teeb ning kõikvõimalikes kunstivaldkondades kätt proovib. Kui Krõmov rahutuks hakkab muutuma, pole tegu vaid kahe konkurendi vahelise mõõduvõtmisega, vaid erinevate põlvkondade ja maailmavaadete kohtumisega.
Omaette lugu on filmi nimetusega. Algul hakati teost tegema nime all "Здравствуй, мальчик Бананан!", millist nime kannab ka filmi avalugu. Protsessi käigus pakkus aga peaosa mänginud Sergei Bugajev välja nimetuse "Assa". Erinevatel aegadel on ta andnud sellele erinevaid nimetusi. Üks neist kõlab kohe filmi alguses tegelaste endi suust - nimelt olevat "Assa!" hüüatanud Noa, kui ta uputuse järel lõpuks maad silmas. Teine versioon on, et tegu on austusavaldusega filmi režissöörile - Autor Solovjov Sergei Aleksandrovitš. Käesoleval aastal väitis aga Sergei Bugajev, et tegu on hoopis lühendiga "Massandra" veinist, mida võtete ajal Jaltas ohtralt pruugiti.
Mis neid "Assa" uusi noori siis iseloomustab? Nagu enamus tänapäevaseid subkultuure, on nemadki mõneti tarbimisele orienteeritud - stseenides on olulisel kohal kõikvõimalikud tehnilised vidinad (pleier, videokaamera, föön jmt). Teiseks Läänele orienteeritus, mis toonase ametliku ideoloogiaga vastuollu sattus. Kõige silmatorkavamalt avaldub see ehk sõnavaras, kus leidub palju anglitsisme. Nende seletamiseks jooksevad kohati üle ekraani lühikesed sõnaraamatud. Ennekõike mõjutab nende elu aga muusika. Toonastest Lääne bändidest inspireeritud jõuline rokk, kuid suurema rõhuasetusega laulutekstidel, mis on tihedad ja sisukad. Kõlavad Boris Grebenšikov Akvariumiga, Bravo ja Kino. Viktor Tsoi teeb filmi lõpus ka lühikese kameo, kus ta kultuurimaja töötajad pikalt saadab ja läheb staadionile muutust nõudma (lugu "Hotšu peremen").
Niisiis, hea muusika, head näitlejatööd, mässuline film omal ajal ja kultusfilm tänapäeval. Mõningase eklektilisuse (eriti esimeses osas) ning igavavõitu Krõmovi Tsarskoje Selo flashback´ide peale võib silma kinni pigistada. Kuid muidu tasub küll mõlemad lahti hoida ja film ära vaadata.
Kes lisa tahab, võtku vaadata ka Solovjovi filmid "Чёрная роза — эмблема печали, красная роза — эмблема любви" (1989) ja "Дом под звёздным небом" (1991), mis koos "Assaga" ühe triloogia moodustavad. Lood ja tegelased on küll igal filmil erinevad.
"Kuldne linn" Akvariumi esituses.
Põhineb vene rahvalaulul.
Üks ilusamaid kohti filmis.
No comments:
Post a Comment