Aah, mõnusalt komplitseeritud film. Algab nagu tüüpiline mässumeelne roadmovie. Stone´i režissööritöö ja Tarantino stsenaarium pakuvad teravaid repliike ning ohtrat vägivalda. Siis märkad visuaali ilu, ootamatute vaatenurkade koomiksilikkust ning screenplay läbimõeldust. Mingi hetk lisanduvad psühhedeelsed greenscreen´i efektid ja animeeritud vahepalad (meenuvad mõned Lynchi painavad õudukad ning Tarantino kill billid). Segasele armastajapaarile, kes vererada taga läbi Ameerika kihutab, lisanduvad teised osapooled - põrkuvate huvidega korrakaitseorganid ning meedia. Kogu see estetiseeritud vägivald omandab mingi iroonilise tähenduse, kuuldes fännide arvamusavaldusi stiilis "Massimõrv on muidugi vale, kuid kui ma oleksin massimõrvar, tahaksin olla nagu Mickey ja Mallory." ning muutub iseenda kõverpeegliks.
Pea 2-tunnine film on üsna eristatavalt jagatud kahte ossa. Esimeses kimavad armunud Mickey ja Mallory läbi Ameerika, tappes pea valimatult kõiki, kellega nende teed ristuvad. Kahe nädalaga on ohvrite arv üle 50 tõusnud, kui politsei nad pikas tulevahetuses kinni nabib. Samas on nad meedia vahendusel tahtmatult kasvatanud enesele arvestatava fännibaasi. Teine filmipool toimub ühe saatusliku päeva jooksul vanglas, kus Mickey on soostunud andma intervjuud Wayne Gale´ile (Robert Downey Jr.), "Ameerika maniakkide" libedale saatejuhile. Vanglas algavad rahutused, milles püüab korda tagada julm seadusesilm Jack Scagnetti. Kes väljub kaosest võitjana?
Kolmnurk tapjad-meedia-korrapidajad pakub võimalusi väga mitmekesiste teemade üle arutamiseks. Neist üheks olulisemaks on siin Ameerika tarbimisühiskonna kriitika, mille peamiseks kasvulavaks on saanud meedia. Täna, 18 aastat pärast filmi väljatulekut, on see aktuaalsem kui kunagi varem, telekanalid on üle ujutatud kõikvõimalike jaburate reality show´de ja dokumentaalidega, millele kuskil seal leidub ka publik. Sealjuures mitmed neist tegelevadki kriminaalse ilma rohkem või vähem erapooletu kujutamisega. Episood, kus Mallory koduelu on kujutatud sitcom´i paroodiana, annab aimu, mil määral võib televisioon väärastada meie taju ning muuta traagikagi kergemeelseks huumoriks.
Teisalt on Mickey ja Mallory ka ise televiisori taga üles kasvanud ning saanud sealt oma väärtushinnangud ja tõekspidamised. Meedia tarbib inimesi mõlemal pool ekraani.
Teine oluline teema on arutlus inimliku seisundi, inimese olemuse üle. See avaldub eelkõige Mickey antud intervjuus ning jõhkras lõpustseenis, kus aafrika hõimumuusika taustal verd valades kaovad pidurid isegi alati hillitsetud reporteril Wayne Gale´il. Mickey paistab siin esindavat bioloogilist deteriminismi, väites, et loomalikkus ongi inimese loomulik olemus (siit ka filmi nimi "Sündinud tapjaks").
Samas ei tapeta looduseski põhjusetult ning Mickey ja Mallory ebaõnn saab alguse just heatahtliku indiaanlase tapmisest, olles ehk enam moraalne karistus üleloomulike jõudude poolt kui politsei töö tulemus.
Prantsuse vanahärra Voltaire ütles omal ajal, et vasturääkivuste esitamine on parim viis inimest mõtlema panna. Ning "Sündinud tapjaks" on selle aksioomi suurepäraseks näiteks. Paratamatult tekib sümpaatia saditsliku paari suhtes, olgu siis põhjuseks nende õrnemad tunded või tohutu vabadustunne, mis neid ümbritsevast eristab (viimase võtab ilusti kokku vangla psühhiaater, kes paari vaimset seisundit kommenteerib: "Mickey and Mallory know the difference between right and wrong; they just don't give a damn. "). Samas on Mickey ja Mallory fännamine naeruväärne, isegi kohatu, kui veidigi järele mõelda. See üle võlli viidud Bonnie ja Clyde´i lugu viib romantiliste kurjategijate poleemika uuele tasandile, tehes seda üsna radikaalses vormis, mistõttu film omal ajal mitmetes riikides suisa ära keelati. Nende vasturääkivuste tõttu ongi "Sündinud tapjaks" kujunenud kultusfilmiks, mille üle võib otsustada vaid pärast selle vaatamist.
Filmi mitmekihilisusest, kõikvõimalikest kultuurilistest seostest ja valmimisprotsessiga seotud põnevatest faktidest ülevaate saamiseks võiks sirvida ka imdb-i trivia sektsiooni, mis annab mõningaid juhtnööre kasutatud sümboolika mõistmiseks.
No comments:
Post a Comment