Muusikal briti bändi the Who asutaja Pete Townshendi sulest. Omal ajal oli The Who tuntud instrumentide lõhkumise poolest - 60ndatel tegi Townshend roki ajalugu, lüües laval puruks kitarri, trummar Keith Moon õhkis aga USA telesaates esinedes oma trummikomplekti, pannes lähedalviibinud Bette Davise minestama, saades ise srapnelliga kätte ning kahjustades püsivalt Townshendi kuulmismeelt. Aga selline oli kord juba kunst, muusika ja rokk.
"Tommys" lõhutakse lisaks muusikainstrumentidele palju muudki, tegu on oma aja kohta mässulise ja julge filmiga, kusjuures mässulisus on, nagu toona kombeks, suunatud eelkõige sõja, religiooni ja tarbijaühiskonna vastu, mis muudab usu äriks ja (meelelahutus)äri religiooniks.
Alguses oli album. 1969. a ilmunud samanimeline rokk-ooper/kontseptalbum, mis jutustab loo psühhosomaatilise kuulmis-, nägemis- ja kõnehäirega poisist, kes osutub geniaalseks pinball´i (vaatasin, et eesti keeles oleks see "löökkuulimäng") mängijaks. Oma kurttummusest ärgates saab temast kultusejuht, aidates teisigi inimesi läbi pinball´i vabanemise poole. Tommy ema ja kasuisa andeka ärijuhtimise tulemusel lükatakse kokku ka suurem hunnik raha. Ilus elu kestab, kuni õpilastest saavad õpetajad.
Ehkki film on üleujutatud kino- ja muusikamaailma tähtedest - nimiosas The Who solist Roger Daltrey, tema kasuisana Oliver Reed, Acid Queeni rollis Tina Turner, preestrina Eric Clapton, endise pinball´i meistrina sir Elton John, spetsialistina Jack Nicholson jne - on üldmulje siiski keskpärane. Võibolla on põhjuseks tänapäeva vaatevinklist ajast ja arust püüded vaatajat šokeerida või naiivne kunstipärasuse taotlus kohmaka kujundlikkuse läbi. Või polnudki ehk tugeva albumi kõrvale enam filmi vaja. Kes muusikat kuulata tahab, paneb ju ikkagi plaadi plaadimängijasse, mitte ei hakka pikaks venitatud tantsunumbreid vaatama.
Muidugi oli ka lahedaid momente, näiteks sürrealism selle puhtaimas vormis, kus inimese alateadvust püüti valada visuaalsetesse kujunditesse. Lisapunkt ka idüllilise stseeni eest, kus Tommy pärast ärkamist üle lilleaasa jookseb, selle servas aga kamp maskides onusid kahjurtõrjet pritsib. Asjakohane kommentaar ajal, mil DDT ja teiste mürkainete kasutamine põllumajanduses oli suuremaks keskkonnaprobleemiks kui kunagi varem, või hiljem.
No comments:
Post a Comment