Nägin lühikest jupist sellest filmist Irina Paerti loengus "Vene õigeusk - spirituaalsus, karisma, traditsioon". Sellest jäid meelde põnevad võtted ristikäigu kujutamisel, usklike kõrvutamine ilatsevate lammastega ning läikiv uus koorelahutaja. Viimase soetamist kujutati muide omakorda religioosse imena - rahvas kohkumas selle sära ees, aeglane fokusseerimine, agitaatori võimukas nägu...
Igatahes tundus põnev vaatamine olevat ja otsisin filmi üles. Ei pidanud pettuma - kõrgel kunstilisel tasandil propaganda, lüüriline, kujundlik, ka tehniliste lahenduste poolest omast ajast ees (vt nt ootamatuid kaameranurki heinaniitmisstseenis).
2-tunnine film on jagatud 6 alaossa, mida ühendab ühine faabula. Tegu on tummfilmiga, vahetiitrid mõjuvad plakatlikult ja sugestiivselt - rasvased tähed, tekst ilmub enamasti sõnahaaval, pingelistes stseenides aina sagedamini kordudes.
Peategelaseks (siin üsna tinglik määratlus) on vaene talunaine Marfa, kes ühel päeval otsustab, et nii. elada. ei või. Ta otsustab luua piimaartelli, millest filmi lõpuks kasvab välja kolhoos. Külaelanike vahel üksmeele loomine ning ühise eesmärgi nimel tegutsema panek pole muidugi mingi kerge ülesanne, eriti kui kulakud kaikaid kodaratesse loobivad ja bürokraatia käsuliin kuidagi traktorit ei taha anda. Nende raskustega näemegi siis Marfat võitlemas, näeme vanade eelarvamuste, töömeetodite ning harjumuste kokkupõrget uutega... ning loomulikult tuleb võitjaks uus (filmi alternatiivne pealkiri ongi "Старое и новое" - "Vana ja uus").
Mida tänapäevane vaataja siit filmist võib leida? Ma arvan, et kogu poliitilise suunitluse kõrval on see omamoodi antropoloogiline film - ehkki lavastatud (enamus varasematest antro-filmidest ju olidki), on "näitlejateks" toonased talupojad, keda on näidatud ilustamata, ehkki õpetatud kohmakalt näitlema. Siin näeb 1920ndate talupoeglikku Venemaad, näeb toonast sotsialistlikku ideaali ning uusimaid tehnikaid põllumajandus- ja toiduainetetööstuses. Juba inimeste näod on põnevad.
Nende lähiplaane siia ka jagus, sest Vene kinole iseloomulikult oli palju kasutatud montaaži. Võib öelda, et see oli siin peamine loo jutustamise vahend - sündmused kõrvutati inimeste nägude lähiplaanidega, nende reaktsiooniga, toodi tegevusele võrdluspilte loodusest või näidati sümboolseid detaile. Üks meeldejäävamaid kaadreid oli, kuidas bürokraadi ilane keel lakkus Lenini pildiga postmarke, et saata uue piimaartelli traktori-taotlusele eitavat vastust. Võigas, tabav, täpne.
Paar postitust tagasi revüsin Tartuffi raames näidatud Eesti lühi-propagandafilme. Kui siinne film on lüürika, luule, siis need olid proosa - propaganda argipäev. Samas arvan, et agiteerimisel olid edukamad Eesti filmikesed - otsekohesemad, lühemad ja üheseltmõistetavamad. Aga nende võrdlemine on üldse tulutu tegevus. Eisensteini ja Grigori Aleksandrovi (snd. Mormonenko) looming seisab lähemal kunstile, eelmainitud lühifilmid propagandale. Kust tõmmata piiri, milliste tunnuste alusel seda väita? Ma arvan, et oluliseks erinevuseks on "Käsuliini" kordades suurem üldistusvõime, see ei ole lugu vaid sellest, mis on siin ja praegu. Teiseks tugev autori käekiri, mis kumab läbi nii paljudes võtetes ja valikutes ning laseb ära tunda, et tegu on just Eisensteini ja Aleksandrovi, mitte lihtsalt Nõukogude Liidu filmiga.
Armastatud võtteks oli ka madaldatud horisont dramaatilistes stseenides.
Marfa inventaar enne artelli loomist.
No comments:
Post a Comment