Nüüd väikesed revüd äsja lõppenud Tartuhvlil nähtud filmidest. Nagu ikka oli programm mõnusalt mitmekesine, õhtud enamasti soojad ja pimedad ning koff aitas hilisemategi linastuste ajal silmi lahti hoida. Võrreldes varasemate aastatega nii väga palju kesklinna ei sattunudki, kuid oodatumad filmid, millele juba varem pilk peale pandud, õnnestus siiski ära näha.
"Algajad" oli neist see, mida ilmselt kõige rohkem ootasin. See oli vaatamisjärjekorras juba üle aasta tiksunud, sest ajast peale kui üks sõber asjale hea soovituse andis. Treileri põhjal tundus selline nukker-magus indiefilm olevat, peaosalised Ewan McGregor ja Christopher Plummer kõlasid samuti paljulubavalt ning üks armas terjer oli kah sisse pistetud.
Lugu räägib Oliverist, kes pärast isa surma (ning ootamatut tunnistust, et paps on kogu elu gei olnud), hakkab mõtisklema armastuse, tähtede ja kurbuse üle. Vaadates tagasi oma lapsepõlvele, ema ja isa vahelistele suhetele ning isa hilisele taasleitud noorusele, õpib ta paremini ennast tundma ja oma nõrkuste-hirmudega toime tulema. Ühes temaga otsib enesekindlust ja armastust prantsuse näitlejanna Anna (Mélanie Laurent).
Ainsaks murevabaks tegelaseks filmis, kellega kõik ok on, ongi arukas terjer Arthur (Cosmo), kes teistelegi väärt nõu annab. Paraku ei oska ta rääkida.
Ma ei oskagi täpselt öelda, miks filmi üldmulje nii kesine jäi. Võibolla polnud lihtsalt õiget tuju vaatamiseks, kuid tundus kuidagi liiga pretensioonikas, liiga palju teemasid, mõtisklusi ja sügavamõttelisust ühe filmi kohta. Paratamatult hakkasin toolil nihelema ja ringi vahtima.
Jah, Plummeri tegelaskuju oli tõesti vahva ning hea, et just talle kuldmehike läks, kuid Oliveri ja Anna suhe jäi kuidagi elukaugeks ning lihtsalt veidraks. 104 minutit venivad üsna ühtlase tonaalsuse ja traagikaga, nentides, et kurbus ja tähed on samad kõigi USA presidentide ajal.
No comments:
Post a Comment