Mõnusalt jahe film vene muinasjutufilmide meistrilt Aleksandr Roult. Kuna siin blogis Rou esimest korda jutuks tuleb, siis veidi ka biograafilist tausta, mis tema puhul eriti põnev on. Nimelt oli Rou isa poolt iirlane (Rowe). Insener Artur Rowe tuli 1905. a Venemaale, abiellus siin kreeklannaga ja aasta hiljem oli neil poeg Aleksandr. Kas siis sajandialguse tormiliste arengute või lihtsalt koduigatsuse tõttu läks Artur 1914 Iirimaale tagasi, jättes pere Venemaale maha.
Pärast seitsmeaastast kooli jätkas Aleksandr õpinguid majanduse ja tööstuse tehnikumis, töötas selle kõrvalt veidi agitteatris ning läks lõpuks üle Tšaikovski-nimelisse kinokooli, lõpetades selle 1930. a. Režissööridebüüdi tegi ta 1938. a filmiga «По щучьему веленью».
Rou filmid põhinevad sageli vene muinasjuttudel, firmamärgiks muljetavaldavad eriefektid, igasugu jaburad tegelased ning üldiselt ka korralik rahaline toetus kõige selle kvaliteetseks teostamiseks.
Erandiks pole seegi, Rou loomingus pigem hiline film. "Külmataat" räägib loo vaeslaps Nastjast, kes elab oma tuhvlialuse isa, kurja võõrasema ja selle laisa tütrega. Ühel päeval kohtub Nastja vapra ja ilusa Ivaniga, kes aga ema poolt hellitatuna on üsna ennasttäis tegelane. Noorte armastuselugu saadavad kaval Seenevanake, kes Ivanile õpetust annab, kamp röövleid, kõndivad puud, kuri Baja-Jagaa, võõrasema intriigid oma tütre mehele saamiseks ning loomulikult heasüdamliku Külmataadi abi.
Siia mahub kõike, mida ühelt healt lastefilmilt tahta - laulu, tantsu, nalja, ootamatuid pöördeid ning põnevust. Tempokas ja lustlik vaatamine folkloorse kostüümidraama vormis. Head on hästi-hästi lahked ja ilusad ning pahad hästi-hästi kurjad ja koledad.
Filmi vastuvõtt omal ajal oli vastandlik - Tšehhoslovakkias sai sellest koheselt klassika, mida aastavahetuse paiku vaadata, USA vaatajad pidasid seda aga üheks viletsamaks nõukogude filmiks. Poolehoidu leidis vaid kuri võõrasõde, kes hea mehe ja pere majandusliku kindlustatuse igatsusega positiivset eeskuju näitas.
No comments:
Post a Comment