Kui "Bambi lapsepõlv" oli peamiselt ikka looduslugu vahvatest metsaasukatest, siis "Bambi noorus" on eelkõige muinasjutufilm. Looduskaadreid on vähe, süžee fantastilisem ning esineb isegi teatud üleloomulikke võimeid (Bambi salapärane energia, ennustamine jms)...viimast muidugi ühenduses loodusega.
Positiivne oli, et jätkasid esimesest osast tuttavad näitlejad ja esmapilgul tundus film kenamini-läbimõeldumalt tehtud. See suudeti aga sedavõrd üle võlli keerata, et lõpuks kubises nii dialoog, visuaal kui kaameratöö klišeedest, sügavamõttelistest vihjetest ning üldmulje oli väga killustatud. Seda juba stsenaariumist tulenevalt.
Alguses näeme Bambi ja Falina armastuselugu, kepslemist ja kallistamist. Pisut hiljem naaseb koju üks esimeses osas oletatavalt surma saanud tegelane, kes peaaegu uuesti surma saab. Oma kurba elulugu jutustab viimane piison. Vahepeal näeme flashback´e esimese osa stseenidest. Bambi saab samuti peaaegu surma, sellal kui ta kosub põleb mets maha. Bambi läheb papsiga "elu lille" (nägi välja nagu pelargoon, aga kasvas kalju otsas) otsima, et kõik korda saaks. Bambi naaseb, võidab rivaali ja kõik on jälle ok.
Tundub nagu kohutavalt palju, mida tegevusliinide ja loo arenguloogika seisukohalt ühte filmi paigutada? Sugugi mitte, kõik see mahub vaid tunni aja sisse, lisaks loodusvaateid.
Jah, nagu juba mainitud, kõik, mis esimese filmi puhul silma torkas, on siingi olemas. Aga XXL suuruses. Läti rahvuspargi kaadrid vahelduvad mereäärsete kaljudega (kust näeb korraga nii delfiine kui hülgeid), sealsamas on ka lumised mäetipud, piisonid, antiloobid ja hirved. Isegi kui mõelda, et tegu on lastele suunatud muinasjutufilmiga, annab see siiski väga fantastilise kujutuse loodusgeograafiast.
Või siis tantsustseenid, mis "Bambi lapsepõlves" aitasid eelkõige inimnäitlejatel visualiseerida loomade liikumist. Siin on need esiteks proportsioonist väljas (ei tea, kas nii palju balletti on ikka väiksematele vaatajatele põnev, kui suuremadki tahaksid edasi kerida), lisaks ülidramataatilised. Palju võtteid on "otse õhust", kus tegelased taeva taustal üle kaamerasilma lendavad. Kenad profiilid ja värks, aga hirved on lennuvõimetud ju.
Filosoofilise poole pealt on üheks filmi läbivaks teemaks inimese ja looduse suhe - metsaelanikke varitsevad pidevalt jahimehed, vanu häid aegu meenutab metsloomi kujutavate koopajoonistega kalju, metsa naaseb inimestega sõbrunenud hirveke. Iseenesest kena ja oluline teema, kuid esitatud väga kohmakalt. Eriti lõpplahenduse osas, mis peaks justkui "positiivne programm" olema, kuid jätab oma teostuses ning robustses sümbolismis üsna naeruväärse mulje.
Kriitikanoolt ei saa jätta lendu laskmata ka näitlejatööde osas. Esimeses osas, kui Bambi ema või luik surma sai, olid peaaegu pisarad väljas. Siin aga, kui metsa viimane piison teise heaks oma elu ohverdab, ei pilgu silmgi - ei siin, ega sealpool ekraani.
Ainus võimalik väärtus, mida sel filmil näen, on kohatine nostalgitsemine neile, kes taoliste filmide saatel üles kasvanud (mis paistab välja ka nt kino-teatr.ru saidi kommentaarides antud linateosele).
No comments:
Post a Comment