Et positiivse noodiga see Tarassovi lühifilmide maraton lõpetada, siis siin tema 80ndate animatsioon "Nööp". Sisuliselt on tegu äraspidise pygmalioni-looga. Noor kunstnik imetleb oma armastatu portreed. Et aega parajaks teha, tahab ta endastki pildi maalida, kuid - oh häda - nööp kukkus eest ära.
Nüüd astubki endine realist saatusliku sammu popkunsti radadele ja maalib endale ette särava teksanööbi. Ühe väikese valge vale kõrvale asub teinegi ning peagi on tema ees särvavvalge naeratusega läänelik noormees, otse USA moeajakirjade kaantelt. Kunstniku õuduseks ärkab maalitud noormees ellu ning üritab üle võtta tema elu ja armastust.
Mulle meeldis, kuidas objekti-subjekti suhte hägunedes hakkas muutustega kaasa mängima ka visuaalne pool. Kord nägi vaataja toimuvat kunstniku, siis jällegi läbi maali maailma.
Meeldis ka kerge, prantsuspärane viisike, mis kogu lugu saatis ja andis sellele õhulise, isegi romantilise varjundi, mis pehmendas valdavalt mustvalge pliiatsioonistuse tehnikas loodud animatsiooni karmust.
Ja kolmandaks meeldis argiste pisiasjade ja suurte mõtete paratamatu läbipõimumise ning kohati põrkumise kujutamine. Nt tüütu kärbes, kes korduvalt juhtis noormehe mõtted eemale armastatu juurest ning kaotsiläinud nööp, mis segas teda kunstiteost loomast.
"Ei meeldinud" sektsiooni polegi suurt midagi panna, peale eelpool mainitud liigse naiivsuse (maitse asi), kohustusliku Lääne tarbimisühiskonna kriitika (tänapäeva maailma vaadates isegi õigustatud ... samas 80ndatel olid ju kiirmood, teksad jms midagi positiivset ja ihaldusväärset) ning tõsiasja, et Tarassovil on paremaidki teoseid. Siiski tip-top mults.
No comments:
Post a Comment