Võidukas ja positiivne propagandamults ("film-fantaasia") Vladimir Tarassovilt, mis miksib sajandialguse avangardi 70ndate popiga. Tulemuseks visuaalselt kena, kuid hüplik ja oma 70ndate kontekstis põhjendamatu optimismiga ka ebausutav lühifilm.
Kasutatud on Aleksandr Rodtšenko plakateid, arhiivifotosid, sotsialistliku maalikunsti taieseid ning kõik see ülevalatud Tarassovi värvikireva stilisatsiooniga. Kinopoisk.ru andmetel on see seni kõige hilisem Majakovski ekraniseering (kokku on u 20 filmi ja multifilmi, mille üheks "stsenaristiks" teda pidada võib, ei teagi, kas seda on siis palju või vähe).
"Marss edasi, aeg!" on ülesehitatud kronoloogiliselt - revolutsioonisündmustest Venemaal II maailmasõja ja tulevikku kuuluva kapitalismi purustamiseni. Üldmeeleolu oli siiski lüüriline, Majakovskit lugeva jutustaja hääl mahe, nimilugu unistav ning, vähemalt minu jaoks, luuletuste vaimuga vastuollu langev. Lisaks on Majakovskile iseloomulikud väga täpsed kujundid, luule nagu löögirusikas, konkreetne ja terav. Siin oli aga liiga palju popkunsti vormiloogikast tulenevat ilutsemist, mis samuti filmi väärtust mu silmis kahandas. Samas leidus ka mõningaid õnnestunud ja loomingulisi teksti visualiseeringuid.
Tehniliselt on siin Tarassov oma tuntud headuses, kuid mitmed teised, terviklikumad ja omanäolisemad filmid, mille režissööriks ta on olnud, on minu arust õnnestunumad. Huvitav katse siiski - muuta Majakovski pool sajandit hilisema massikultuuri osaks.
No comments:
Post a Comment