Veel 60ndate briti satiiri, sedapuhku postapokalüptilises võtmes. 1962. a näidendil põhineva film idee võtab kenasti kokku ühe autori, Spike Milligani kommentaar teosele: "...man has no option but to continue his own stupidity."
Kui armastad neid Monty Pythoni sketše, kus briti kombed põrkuvad kokku mõne tavatu olukorra või tegelasega, või on lihtsalt üle vindi keeratud, siis see on kindlapeale vaatamine, sest nii põhjalikku inglise formaalsuste naeruvääristamist mujalt naljalt ei leia. Osades on ühendkuningriigi armastatuimad lava- ja filmikoomikud, teiste seas Marty Feldman, Peter Cook, Dudley Moore ja Harry Secombe.
Kui armastad neid Monty Pythoni sketše, kus briti kombed põrkuvad kokku mõne tavatu olukorra või tegelasega, või on lihtsalt üle vindi keeratud, siis see on kindlapeale vaatamine, sest nii põhjalikku inglise formaalsuste naeruvääristamist mujalt naljalt ei leia. Osades on ühendkuningriigi armastatuimad lava- ja filmikoomikud, teiste seas Marty Feldman, Peter Cook, Dudley Moore ja Harry Secombe.
Nagu juba mainitud, toimub tegevus postapokalüptilises Londonis, millest pärast III maailmasõda ja pommirünnakut on alles jäänud vaid kummituslikud tühermaad ning serviisikillud. Kellega sõditi, jääb ebaselgeks. Üldse püütakse "pommist" rääkimist vältida, asendades selle kõikvõimalike eufemismidega. Varemete keskel toimetavad ringi paarkümmend ellujäänut, kes esindavad teatud ameteid, ühiskonnakihte või -tüüpe. Üheks keskseks tegelaseks on lord Fortnum, kes kardab, et ta hakkab voodiga elutoaks muutuma (interneti andmetel on bedsitting room Inglismaal levinud elamispinna tüüp, kus kööki jagatakse teiste leibkondadega, kuid isiklikuks pinnaks on elutuba mingite magamisvõimalustega). Lord Fortnumi kartused osutuvadki tõeks. Ning peagi asustavad teda riidekapiks muutunud pereema, tema ambitsioonikas abikaasa, lordi arst (kes eduka ravi korral kaotaks oma elukoha), esimest katastroofijärgset last ootav noorpaar jmt.
On harv juhus, kui nii taoline kunstiline vabadus, mis "Voodiga elutuba" iseloomustab, on ühenduses suurstuudiote rahaliste ja tehniliste võimalustega (antud juhul MGM). Seda ägedam on näha nende koostoimes sündinud visuaalseid lahendusi - eikuhugi viivad eskalaatorid, uppunud katedraal, õhupalliga roostetanud autovrakki vedav politsepatrull ja mitmed teised pildid muudavad selle meeldejäävaks vaatamiseks - kõik filmitud ilusa kaameratööga. Lisaks saab enam teadmisi Suurbritannia kultuurist ja kommetest kui nii mõnestki reisijuhist.
Postapokalüptiline BBC
No comments:
Post a Comment