See film pidi üllatavalt kaua oma vaatamisjärge ootama. Arvatavasti seepärast, et tegu on mustvalge postapokalüptilise tummfilmiga. Samas tahtsin seda kindlasti näha, sest tegu on esimese Luc Bessoni lavastatud täispika mängufilmiga. Kui lisada siia veel Jean Reno osatäitmine (sedapuhku pahalasena) ning Eric Serra popmuusika, saamegi 3 komponenti, mis on omased Bessoni töödeparemikule (nt: "Subway", "Léon", "Nikita", "Le grand bleu"). Kõigile neile on Besson ise ka stsenaariumi kirjutanud - väga mitmekülgne tegelane.
Käesolev film on ilmselt tema kõige eksperimentaalsem ja kunstipärasem film, mis jookseb tavapärasest bessonist aeglasemas tempos. Samas on tema käekiri siin selgelt ära tuntav ning kui kena poolteist tunnikest mustvalge laiekraanile mõeldud silmailu ja karakteriarengu nautimiseks võtta, soovitan vaadata küll.
Enamasti tummfilmides tegelased siiski räägivad, või vähemalt on selleks võimelised. Siin on kõik allesjäänud inimesed kõnevõime kaotanud, mis muudab vaikuse ahistavaks ja ebaloomulikuks. Ainsad prantsuskeelsed tervitused, mis kähinal vahetada õnnestub, on suur võit. Kes, kus ja mis juhtus, me ei tea, ja polegi oluline. Teemaks on pigem inimestevahelised suhted, nende alused ja universaalsus. On üksik Mees, pelglik Doktor ja Jõhkard. Kui Jõhkard meest haavab, satub viimane Doktori eluruumidesse. Doktor ravib ta terveks ja meeste vahel hakkab arenema sõprus. Mis sa üksi ikka teed - sööd, maalid, jood, loed. Kahekesi aga saab juba pinksi mängida, proovida rääkida ja teineteist maalida. Jõhkard aga on natuke kade ning väga kättemaksuhimuline.
Sellest, kui lahe ja teistmoodi kogemus tummfilmi vaatamine võib olla, kirjutasin juba veidi "Artistiga" seoses. Selle filmiga seoses (kuna puudusid ka vahetiitrid) tooksin välja ka tummfilmi stsenaariumi eripärad. Kuidas lugu kaotab oma detailid, muutub paratamatult üldistatuks ja laiahaardelisemaks. Dialoogita ei saa me tegelaste kohta just palju teada (no näiteks, kas ta on 32-aastane, abielus, kuid naise ja lapsed kaotanud varem Montmartre´l elanud sisekujundaja). Saame nende üle otsustada vaid välimuse ja vahetute tegude järgi. Minevik, kui ei taheta just väärtuslikku filmiaega liialt flashback´idele kulutada, jääb saladuseks. Samuti konkreetne tegevuskoht ja aeg.
Ja siis veel muidugi värvid ja võttepaigad, millega mustvalge filmi looja peaks arvestama. Kuidas must peab olema eriti must ja valge valge. Pooltoonid kaovad lindil - jääb mingi ebamäärane hall. Siinne poollagunenud kaasaegne linnakeskkond sobis ilusti postapokalüptilise atmosfääri loomiseks - katkiste agende valgus, palju metalli, avarad tühjad pinnad.
Tegelaste peatoiduks paistsid olevat kalad, mida aegajalt taevast sadas. Veel oli olulisel kohal üks Peter Brueghel vanema maal. Vanem Brueghel tegi ka ägedat graafikat madalmaade vanasõna "suured kalad söövad väikseid kalu" põhjal, kus suure kala kõhust voolas välja palju pisikesi. Inimesed krabasid neid ja taevas lendasid ka mingid imelikud põrguvigurid ringi. Keskajal seostati taevast sadavaid elukaid katku ja muude hädade-õnnetustega. Igatahes üsna loogiline, et see pärast maailmalõppu inimeste peatoiduseks saab.
No comments:
Post a Comment