Selline sõjaaegne spionaažifilm siis. Ei tea, kas stsenarist nimedevalikul tõesti maailma-atlast uuris või töötas 40ndate briti filmitööstuses mõni huumorisoonega eestlane, kuid peategelase - võluva kapten Terence Stevensoni aliaseks antud linateoses on Jan Tartu. Tõsi küll, seda hääldatakse kuidagi peenemalt-pehmemalt ja rõhuga u-l. Peaosas Robert Donat, 30ndate-40ndate populaarne näitleja, kes 1939. a ka Oscari võitis.
Stevenson on inglise supersalaagent, kel tuleb sabotöörida Rumeenia piiri lähedal asuvat natside keemiatehast. Olles veetnud nooruse Rumeenias ja õppinud hiljem keemiat Saksamaal, valdab ta vabalt mõlemat keelt ning võib seega suurepäraselt ümberkehastuda. Filmis avaldub see siis vastavalt kange saksa või rumeenia aktsendiga inglise keele purssimises. Oluline koht rumeenlase mängimisel on veel pumatiga võitud juustel ja peenetriibulisel ülikonnal.
Värske Jan Tartu läheb siis linnakesse, kus natsid uue relva kallal töötavad. Peagi õnnestub tal tehases tööd saada, kahe neiu südamed murda, tehas õhku lasta ja lennukiga päikeseloojangusse lennata.
Filmi sõjaaegsus paistab välja eelkõige odavavõitu võtteplatsides ning propagandistlikus iseloomus. Viimasest tulenevalt pole suurt rõhku pandud põnevusele või loogilisusele, peaasi, et võidukas oleks. Nii käibki Jan Tartu vahvalt ringi, valetab natsidele suu sisse ja küsib nagu muuseas igalt ülemuselt, kas ta keemiatehases saaks tööd. Kulminatsiooniks olev võitlusstseen ja põgenemine, samuti sakslaste kujutamine, on samuti üsna stereotüüpsed. Või, kui positiivsemalt väljenduda, siis klassikalised. Jah - selline klassikaline sõjaajal valminud sõjafilm kummalise nimega kangelasest.
No comments:
Post a Comment