Avastasin, et Jefim Gamburgist ei olegi siin veel räägitud. Ometi on tegu ühe olulisema nõukogude animaatoriga, kelle tööd kummitavad paljude pisikeste televaatajate lapsepõlve ning on väärt vaatamist ja meenutamist tänapäevalgi.
Millest muust ikka tutvust teha, kui lõbusast muusikalisest tragöödiast "Helesinine kutsikas", mis on üheks mu lemmik vene multifilmiks saanud ja jäänud. Arvatavasti on siin oluline roll meeleolukatel lauludel, mida esitavad nõukogude kino tippnäitlejad - Alisa Freindlih nimiosas, Andrei Mironov kassi-pajatsina, Aleksandr Gradski Hea Meremehena ning Mihhail Bojarski Kurja Piraadina.
Loo aluseks on ungari lastekirjaniku Gyula Urbani jutuke, kus peategelane oli hoopis must, mitte helesinine. Venemaal muudeti ta aga millegipärast helesiniseks ja sellest kõik jama algabki - ükski teine koer ei taha suhelda helesinise, täiesti helesinise koerakesega ning kurva kutsika röövib ära Kuri Piraat. Teda tõttab päästma, üllatus-üllatus, Hea Meremees. Oma hämaraid intriige punub ka Must Kass.
Kõik see on esitatud ilusa, hapra ja voolava tušijoonistuse tehnikas.
Vene keele goluboi on umbes sama, mis meie lilla, viidates kõnekeeles tihti teistsuguse seksuaalse orientatsiooniga inimestele. Nii on tänapäeval "Helesinist kutsikat" tõlgendatud kui "hümni tolerantsusele". Ning tõesti, sisu lubab meil seda teha, kuid algselt oli siin juttu ikkagi teistsugusest kõige üldisemas plaanis ning sellisena kaitseb multikas kõikvõimalikke vähemusgruppe. Eriti helesiniseid koerakesi.
Õigem ongi niisama vahvat lastemultikat nautida ning end kõrvaltähendustega mitte vaevata.
Lood, nagu juba öeldud, on siin ilusad. Paar viidet:
"Helesinine kutsikas" on oma juuri ajanud mujalegi kultuuri - näiteks teatrilavale (mängitud ka Tallinna Nukuteatris), paljud tsitaadid filmist on läinud üldrahvalikku käibesse ning hiljem on tegelaskujude põhjal loodud arvutimängegi.
jee, saekala laul lõi nõukogude heavy metali
ReplyDelete