Mis on lõbusam kui keskmine soome film? Mustvalge soome tummfilm! Soome kirjandusklassiku Juhani Aho samanimelisel romaanil põhinev teos jutustab linna- ja maaelu kokkupõrkest läbi sooja huumoriprisma ning saksa ekspressionistlikku kino meenutava dramaatilise filmikeele (vt ka tugevad varjud, dramaatilised mise en scéne´id, Murnau jt).
Paha linlase Shemeikka rollis oli hoopis prantsuse näitleja André Wilms, kes ei räägi sõnagi soome keelt, kuid kelle ilmekas miimika ning pahelise härrasmehe ilme sobisid siia nagu valatult.
Juha elab oma naise Marjaga idüllilist maaelu, mida täidavad töö, tants, puder ja kapsad. Ühel mitte väga heal päeval läheb nende kandis auto katki linnamehel Shemeikkal. Seeaeg kui Juha heas usus Shemeikka autot parandab ning mehega viina võtab, ajab too Marjale kärbseid pähe. Ning lähebki nii, et naine hakkab linna kibelema ning glamuuri taga ajama. See asi hästi ei lõppe.
Pole kahjuks ise romaani lugenud, aga 19. saj lõpu maa- ja linnaelu vastuolud paistavad päris elegantselt tänapäeva konteksti ümber olevat tõlgitud. Seda tahaks küll teada, kuidas paar viimast stseeni "originaalis" olid.
Film kasutas armsalt ära mitmeid romantilisi stereotüüpe, mis ju soomlastel ja eestlastel on põhimõtteliselt samad. Selline hea äratundmisrõõmu ning iseenda üle naermise tunne tekkis.
Tegelaste hingeelu peegeldav kapsa-metafoor oli meeldejääv nüke, samuti Juha mänginud Sakari Kuosmaneni kohtlased näoilmed, kui ta mõne probleemiga silmitsi pidi seisma. Taaskord väärt vaatamine, ilma liigse paatose, kaamose ja spliinita.
Lõppu mõned pildid magavast Juhast:
Pole kahjuks ise romaani lugenud, aga 19. saj lõpu maa- ja linnaelu vastuolud paistavad päris elegantselt tänapäeva konteksti ümber olevat tõlgitud. Seda tahaks küll teada, kuidas paar viimast stseeni "originaalis" olid.
Film kasutas armsalt ära mitmeid romantilisi stereotüüpe, mis ju soomlastel ja eestlastel on põhimõtteliselt samad. Selline hea äratundmisrõõmu ning iseenda üle naermise tunne tekkis.
Tegelaste hingeelu peegeldav kapsa-metafoor oli meeldejääv nüke, samuti Juha mänginud Sakari Kuosmaneni kohtlased näoilmed, kui ta mõne probleemiga silmitsi pidi seisma. Taaskord väärt vaatamine, ilma liigse paatose, kaamose ja spliinita.
Lõppu mõned pildid magavast Juhast:
Ja vaata kui ekspressionistlik öine Helsingi on:
Seevastu puder, mis tavaolekuski teab mis fotogeeniline pole,
ei muutu ka mustvalgelt ilusamaks:
No comments:
Post a Comment