Kätte sattus LR-s 1986. a ilmunud Jevgeni Gabrilovitši filmistsenaarium "Rääkige tõtt - nii, nagu asi on". Pärast lugemist tuli muidugi ka film ära vaadata, et juba puhttehniliselt näha, mis sellest asjast sai. Asjast sai olematu kunstilise tasemega padupropagandistlik ajalooline draama.
LR-i pealkiri on siis tsitaat Leninilt, mis toimetus valis "Kommunisti" asemel, "rõhutamaks käesolevate päevade nõuet, et sõnad vastaksid tegudele". Kui Jüri Ojamaa tõlget on veel ladna ja kohati isegi huvitav lugeda, siis film on paras volask, mis venib oma kaubaešelonidega samas rütmis mööda Lõuna-Venemaa tasandikke.
Jevgeni Gabrilovitš tahtis oma sõnul luua üdini positiivset kangelast, kes oleks kõlbelise kasvatuse vahend ja eeskuju ning meenutaks kommunismi ehitamise algpäevi jne. Sellest vastutustundest tuleneva "aukartuse ja hirmu" tõttu ei võtnud töö algul kuidagi vedu. Ent paigutanud tegelase endaga samasse sünnipaika (Voroneži ümbrus), hakkas asi arenema, sest neil oli nüüd ühine ajalugu ja saatus.
Gabrilovitš on omal ajal päri palju stsenaariume vihtunud kirjutada. Neist mõned tuntumad ehk "Mašake" (1943), "Unistus" (ka 1943), "Inimene nr 217" (1945), "Lenin Poolas" (1965), "Lenin Pariisis" (1981).
Siinne tegevus leiab aset revolutsioonijärgsetel kodusõja-aastatel 1918-1919 Zagora külas, kuhu rajatakse elektrijaama. Rindelt jõuab ehitusele ka kommunist Vassili Gubanov. Kuna ta kuulub parteisse, määratakse ta vastutusrikkale kohale - laoülemaks. Esimeseks probleemiks on naelad, mida kuskil pole. Umbes pool filmist tegelebki sellega, kuidas Vassili naelu hangib. Selleks sõidab ta koos Denissiga (kes hoolitseb filmi koomilise poole eest) Moskvasse. Nad lähevad Kremli ja küsivad Leninilt naelu. Lenin pole kitsi mees ja hangib naelu.
Vassili, Denissi ja teiste tublide kommunistide pingutusi Zagora elektrijaama rajamiseks sabotöörivad aga desertöörid ja spekulandid Fjodor, Stepan ja Metspapp. Nad joovad kuskil tarekeses puskarit ning peavad kurje plaane.
Lisaks veel romantiline liin Fjodori naise Anjuta ja Vassili vahel.
Visuaali poolest võib filmi nimetada, eem, maaliliseks. Enamus kaadreid näevad välja nagu sotsialistliku realismi maalidelt maha kopitud. Sellised hallid raskemeelsed talupojad, suitsus ja udus välkuvad valged ning punased rätikud, optimistlikud loosungid ja eepilised poosid.
Maaliline ka selles osas, et paaris kohas oli ruumi pikendamiseks kasutatud maalitud taustu (nt laohoone sügavusse ulatuvad kottide-kastide read olid lõuendile visatud).
Tegelaskujud kah propagandaplakatitelt tuntud tüübid. Vassilil veidi "vene vägilase" jooni, selline tugev lõbus töövihtuja. Anjuta oli ainus tegelane, kes pöördus, vahetades külaelu joodikust mehe kõrval kommunistliku ülesehitustöö kasuks. Ning areneva naisena õppis lugemise-kirjutamisegi selgeks.
Veel võitlesid Anjutas sissejuurdunud religioossed veendumused nõukogude ateismiga. Nende kahe maailmavaate vastandused olid ainsad huvitavamad episoodid nii stsenaariumis kui filmis. Viimases oli päris ilus näiteks see, kuidas Anjuta hingelise segaduse ajel keset ööd rüüstatud kirikusse palvetama jooksis. Või lõpukaader, kus surnuaiale maetud nõukogude kangelase haud on ainus punatähe ja väikse nimetahvliga kalmuküngas vanade kõdunevate õigeusuristide keskel - mitte kõige maitsetum viis, kuidas uue aja tulekut vaikselt ette kuulutada.
Ning lõpetuseks väike stiilinäide sotsialistlikust romantikast, kus argielu nunnult õrnemate tunnetega põimub:
"Anjuta peatus. Vassili astus tema juurde.
"Kust sina siia said?" küsis Vassili.
Anjuta vahtis kõrvale - kas värnitastünne või kimpu seotud labidaid - ja osatas kuivalt:
"Kust sain? Töötan. Ja elan siin...Näe, nõudeleht lubja peale."
"Kus sa töötad? Anjuta?" Anjuta seisi tema ees, range ja kulm kortsus, kuid neiulikult sihvakas, hoolimata tööriietest ja rasketest puutaldadega töömehesaabastest.
"Ehitusel, kus siis veel!" lõikas Anjuta jõngilt. "Kuidas siis jääb, kas annad lubja kätte või jäämegi sedamoodi vahtima?""
No comments:
Post a Comment