Mmm, see film oli just nii hea, kui mäletasin. Emotsionaalne kajastus 20. saj ameerika popmuusika arengust ja selle ajaloolis-kultuurilisest taustast. Tänu oma suuremale üldistusvõimele suudab animatsioon 95 minuti sisse mahutada rohkem, kui samateemaline dokumentaal- või mängufilm mitmeid kordi pikema ajaga. Sisuliselt koosneb film ohtratest muusikavideodest, neid kokkkusiduva loo traagelniidid jäävad suhteliselt nõrgaks. Seda eriti filmi teises pooles, kus antakse aega kõlada Jefferson Airplane´i, Jimi Hendrixi, Janis Joplini, Sex Pistolsi ja muude 60ndate-70ndate tegijate muusikal. Tegelaskujud on vaid käpiknukud, mis arenev muusikakultuur sügavale kätte on pistnud.
Irooniliselt saab ameerika popi lugu alguse Vanast Maailmast - tsaariaegsel Venemaal, kust juudiperekond tagakiusamise eest USAsse põgeneb. Ehkki side selle kultuurilis-religioosse taustaga muutub iga põlvkonnaga nõrgemaks, jõuab see pooleldi alateadlikult siiski tegelaste loodud muusikasse - 1970ndateni välja. Ühtekokku näeme nelja põlvkonda noormehi, kel igaühel kalduvus musikaalsusele ning rohkem või vähem annet ning võimalust selle väljendamiseks. Iga järgnev põlvkond võtab kaasa eelmise valu ja valab selle muusikasse, iga uus muusikastiil on natuke metsikum, muusikatööstus ise impersonaalsem ning läbilöömine raskem. Ent inimesedki kohanevad aja nõudmistele. Kui Venemaalt põgenenud Jakob alustab hobuse tagumiku mängimisega kabareetenduses, siis tema lapselapselaps on külma kõhuga narkodiiler, kes ise määrab mängureeglid.
Natuke tehnilisest küljest ka - Bakshi kasutas siin rotoskoopimist, kus ülirealistlik kujutis saavutatakse live-action materjali kaader-kaadrilt animatsiooniks ümber kopeerides. See näeb tihti puine ja igav välja (nagu näha ka Bakshi ilmselt tuntuimas multikas "Sõrmuste isand" (1978)). Siin aga on muusikat, liikumist, kaadrivahetust ja igasugu miksinguid nii palju, et kange joon mõjule ei pääse. Lisaks on kohati sissemiksitud arhiivikaadreid, suurema ajaloolise autentsuse nõutamiseks. Värvid on ka teemakohased. Puhtad ja säravad, justkui popkunsti maalidelt ja kommertsplakatitelt maha astunud. Domineerivad veidi melanhoolsed sinakad ning erinevad purpuri toonid.
Kokkuvõttes väga kena disainiga jutustatud haarav lugu, mida kindlasti vaadata tasub. Hankige omale head kõlarid ja poolteist tunnikest.
No comments:
Post a Comment