Rumeenia-teema kenaks lõpetuseks üks (psühholoogiline) draama - võibolla, et tuntuim kaasaegne Rumeenia film. Cannes´ Kuldse Palmioksa võitja, Eestiski linastunud nii Pöffil kui ETVs ja jooksnud "Sõpruses".
Tegevuspaigaks taas Bukarest ja ajaks diktatuuri lõpuperiood, aasta 1987. Film haakus mul üsna tugevalt Todorovski "Kurtide maaga" . Nii teemalt, naistevaheline sõprus ja kui kaugele selle nimel ollakse valmis minema, kui visuaalilt, kus jäid kõlama kõledad öised tänavad. Ka üht peaosa mänginud Anamaria Marinca meenutas välimuselt noort Tšulpan Hamatovat.
"4 kuud..." on leidnud toonase Rumeenia vaatlemiseks illegaalse abordi temaatika, mis kahtlemata on põnev valik. Tudengineiu Gabita ja tema toanaaber-sõbranna pöörduvad abisaamiseks doktor (?) Bebe juurde. Hind, mis neil mehele tuleb maksta on aga kõike muud kui odav ning paneb proovile nii tüdrukute omavahelise sõpruse kui suhted lähedastega.
Tegevus toimub ühe õhtu jooksul "Tineretului" hotellis, mille bürokraatiasõbralikud teenindajad ning all käiv pulmapidu moodustavad terava kontrasti ülakorruse pingelise õhkkonnaga.
Film on rõhutatult realistlik. Esimene muusikapala kõlab lõputiitrites, kaamera üsna staatiline ning üldmeeleolu rusuv. Oli mitmeid emotsionaalselt laetud kaadreid ning ka jõhkralt otsekoheseid - näiteks surnud loote näitamine lähiplaanis. See viimane tegi juba veidi skeptiliseks - kui publikule kuvaldaga virutada, siis küllap saab pihta. Ehk oleks siin piisanud vaid vannituppa vaatava tüdruku näoilme jälgimisest?
Raskust sai filmi lõpuks palju ning sellele polnud mingit alternatiivi või aktsenti antud, et asja mitmeplaanilisemaks muuta. Ehk sellepärast jäigi üldmulje mulle väheütlevaks. Lisaks algas ning lõppes film kuidagi ootamatult - abort sai tehtud ning kogu moos. Suunduti hotellirestorani einet võtma. Aga mis edasi? Tüdrukute suur saladus ei saa ju lihtsalt õhku rippuma jääda.
Ootasin ka sadismile kalduva arsti Bebe tagasitulekut (ta unustas ju noa ja passi hotelli), kuid filmi teises pooles teda enam ei näidatud. Ometi oli just tema see, kes asja pinget tõi, kasutades olukorda oma kasuks ära ning kontrollides tüdrukuid sellelt jõupositsioonilt. See, et ta lihtsalt töö ära tegi ning areenilt kadus mõjus veidi lahtise otsana.
Niisiis valmistas film mulle väikse pettumuse. Oli väga realistlik, raske ning psühholoogiliselt pingestatud, kuid taolisi on teisigi ning mulle tundub, et ägedamaltki tehtud. Aga otsustage ise.
Rumeenia kinoga on nüüd mõneks ajaks kõik. Päris mitu sai vaadatud ning kõik olid omamoodi head (samas ega ma päris juhuslikult ka ei valinud). Kui nende vaatamiste põhjal kaasaegse rumeenia filmikunsti kohta mõningaid üldistusi teha, siis oleksid need järgnevad:
- tegelemine lähimineviku teemadega
- realism
- pärimuslikud motiivid (ehkki ma seda revüdesse kirja ei pannud, esines igas filmis tegelaste sõnades ja tegudes traditsioonilisi motiive, hoopis silmatorkavamalt kui nt eesti või vene filmide puhul)
- visuaalis kordus filmist filmi: kole nõukogude arhitektuur, rumeenia vanamehed, mingi pidu napsi ja elus muusikaga, tüütud ametnikud
- humanism (esiplaanil sõprade- või sugulastevahelised suhted)
Otilia poissi mängis siin Alexandru Potocean ("Nunta muta" Iancu).
No comments:
Post a Comment