Valeri Todorovski teine režissööritöö. Ilmselt see film, mis kõige enam meenutab tema pea kakskümmend aastat hilisemat muusikali "Moevennad" , mis talle ka väljaspool Venemaad jõudsasti kuulsust kogus. Mõned stseenid siin lähenevad oma liikumise ja muusikakasutusega juba tantsunumbritele ning temaatikagi on sarnane - noor olemise võlu ja valu. Aga on ka olulisi erinevusi. Kui "Moevennad" on glamuurne, tugeva stiliseeringuga ja läänelikus filmikeeles kõnelev teos, siis siin on teatud robustsus ja vahetus, mis minu jaoks loobki filmi suurima väärtuse. Koledad nõukogude karvamütsid, koledad betoonkuubikud, kus arukaotuseni saasta nõukogude portveini juuakse, lagunenud mänguväljakud ja ebamäärast värvi trepikojad. Siin on nii palju ajastulisi detaile, mis oma realismis moodustavad mõnusa kontrasti muidu üsna tüüpilisele armastusloole. (No millises romkommis sa tänapäeval näed, kuidas noored üksteisele armunult silma vahivad ja rõõmsalt tooreid sibulapealseid krõmpsutavad?).
Juttu on kahest sõbrast, kes üksteisele ja vaatajale jutustavad oma suhetest tüdrukutega. Nagu arvata võib, on üks neist rohkem selline pragmaatik ja eluvend, teine ebakindlam ja tundelisem. See tundeline noormees armub kenasse juudi neidu Mašasse. Nende teineteiseleidmine võtab enda alla umbes poole pea kahetunnisest filmist. Järgnev on vähem komöödia ja rohkem draama, ning räägib raskustest, mida Maša ja tema perekond oma rahvuse pärast taluma peavad ning kuidas meie protagonist nendega eest võitlusse astub. Pragmaatilisem sõber jõuab vahepeal abielusadamasse.
Stsenaarium on kah Todorovski kirjutatud. Üldiselt vahva, aga kohati kipub venima. Täiesti arusaamatuks jääb autoavarii sisse toomise vajadus ja siit-sealt oleks võinud veel kärpida. Samas saab hea ülevaate näiteks toonasest vene vängemast sõnavarast - seda pikkades dialoogides, mis Saša ja anonüümse telefoniterroristi vahel toimuvad.
Kokkuvõttes meeleolukas film, mis räägib irooniliselt oma kaasajast ning südamlikult armastusest. Üks paremaid Todorovski filme.
No comments:
Post a Comment