Filmiklassikat - Antonioni tuntuim ja ilmselt kergemini ligipääsetav film "Fotosuurendus" on üks väga veider mõrvamüsteerium. Esiplaanil pole mitte motiiv ja kahtlusalune, vaid küsimus, kas kuritöö üldse toimus ning isehakanud detektiivi heitlused illusoorsuse ja reaalsuse vahel. Uurimimeetodiks hägused mustvalged fotosuurendused.
Peaosa, edukat moefotograafi-detektiivi mängib küpsisekaupmehe poeg David Hemmings, luues haarava kuju moodsa maailma hedonismi all kannatavast tõeotsijast. Ühes kõrvalosas võis näha ka modelli-lauljat-näitlejannat Jane Birkinit.
"Fotosuurendus" võtab endale aega, pea poole filmist võtab enda alla vaatajale 60ndate Londoni tutvustamine (mis on vähemalt sama huvitav kui järgnev kuritöö uurimine). Täpsemalt selle moodsa ja noortepärase osa - näeme toonaseid mod´e ja hipisid, tänavapildis meeleavaldusi, uusehitusi ja immigrante ning kuuleme rokkmuusikat.
Fotograaf Thomas teeb lisaks stuudiotööle sõbra raamatu tarvis fotosid Londoni igapäevaelust kõigis selle aspektides. Otsides lõpetuseks kena harmoonilist vaikelu juhtub ta pargis pildistama stseeni mehe ja naise vahel. Naine märkab teda ning, meeleheitlikult fotosid endale nõudes, äratab Thomases materjali vastu vaid suuremat huvi. Tagasi oma stuudios hakkab Thomas erinevaid detaile välja suurendama ja omavahel seostama ning kõik näib viitavat sellele, et pargis pandi toime tapatöö.
Kes tahab filmi kohta lugeda põhjalikumat semiootilist käsitlust, leiab selle Juri Lotmani raamatust "Filmisemiootika". Muuhulgas märgib ta, et algul nägid kriitikud selles "relativismi ja illusionismi propagandat, loobumist usust tõesse ning inimese võimesse sellele läheneda". Ehkki on mõistetav, kust selline arusaam tekkis (sündmustikku raamistavad märatsevad miimid, psühhoos kontserdil, "haihtuv laip" jne), on see siiski ekslik. Peategelane heitleb tõesti illusioonide maailmas ning on "võimetu tõele lähenema", kuid see, kuidas autor seda filmis kujutab, mõjub pigem hoiatuse või kriitika kui propagandana.
Meie algajal detektiivil pole suurt millestki kinni haarata ning need vähesed juhtnöörid, mis ta leiabki (peamiselt siis teralised fotosuurendused, mis on kõike muud kui üheselt mõistetavad), kipuvad samuti käest libisema. Nii muutubki selles eklektilises kiirustavas maailmas ainsaks reaalsuseks miimide tennisemängu kõla.
Kena klassikaline film, mis enam kui poole sajandi jooksul on pigem oma tähendusrikkust suurendanud kui sellest midagi kaotanud.
No comments:
Post a Comment