80ndate avangardi sürrealismi kastmes. Võiks arvata, et psühhoanalüüs, sugu- ja surmatungi võitlus inimese alateadvuses ning neist tulevad häired on teema, kust võib ammutada lõpmatult. Aga ei, ikka needsamad väänlevad kehad, eklektiline muusika ning unenägudest ärkamised ja unenägudesse ärkamised.
"Dr. Caligari" trump on disain, millega on vaeva nähtud ning mis moodustab ilusa originaalse terviku. Segades mingit 20. saj alguse sürrealismi maiku 80ndate tehislikkuse ning erksa värvigammaga. Lisades siia väljapeetult groteskse näitlemise ning mõned filmiklišeed, jõuamegi "Dr. Caligari" tuumani.
Tegevus leiab aset vaimuhaiglas, mida juhib dominatriksist dr. Caligari, kes patsientide ravimiseks üsna küsitavaid meetodeid tarvitab. Tema juurde saadab oma abikaasa ravile Les Van Houten, kes kahtlustab, et ta naisel on libidoga mingeid probleeme. Samal ajal tõstab haigla personali seas pead vastuhakk doktorile ning tema eksperimentaalravile.
Aga juba on dr. Caligari jõudnud vahetada mrs Van Houteni psyche ära kannibalist pedofiili omaga...
Sellist filmi on üldiselt raske hinnata, sest tegu on friigifilmiga, mida kunstiinimesed siiani põranda all vaatavad ja kultusfilmiks kiidavad. Kindlasti on tegu originaalse asjaga, mis juba iseenesest on suur saavutus. Kuid kas ta just hea on või midagi uut kaasa tõi, on vaieldav.
Kinoajaloo perspektiivis seostub "Dr. Caligari" eelkõige kahe filmiga. 1920ndate klassikuga "Dr. Caligari kabinet", millega teda seovad õrnad viited, et too dr. Caligari on siinse sünge dominatriksi vanaisa. Samuti teatav stilistika - stuudivõtted ning jäigavõitu näitlemine. Teiseks paralleeliks varasem 80ndate absurdikas "Forbidden Zone" , milles oli aga rohkem huumorit ja hüvad muusikalised numbrid.
Igatahes tasub "Dr. Caligari" üles otsida, kui tahad näha 80ndate kino, mida ei täida maskuliinsed naised ning halvad eriefektid.
Lõppu aga tavapärasest pikem skriinide rida, sest lavakujundus oli siin tõesti lahe:
No comments:
Post a Comment