Ei teagi, kuidas seda Joe Massot´ filmi hinnata. Kena ju, et keegi 60ndatel nõuks võttis ajastu vaimu väljendada. Teisalt on sümboleid ja välist stilistikat liiga palju kokku kuhjatud, meenutades pigem kostüümidraamat.
Tõsi on seegi, et film on tänapäevaks kindlustanud oma koha kultuuriloos, seda eelkõige tänu (tagantjärele) maailmanimedele. Tegu on näiteks esimese filmiga, millele George Harrison muusika kirjutas ja oma käe laenasid selle sissemängimisele mõned teisedki tulevased-endised biitlid. Kuivõrd tegu on "esimese katsetusega" jäägu kvaliteet kuulaja otsustada. Samas sai heli juba puhttehniliselt kannatada aastakümnete jooksul, mil film arhiiviriiulitel seisis. Teiseks suurnimeks on kindlasti laulja ja näitlejanna Jane Birkin, üks Serge Gainsbourgi võluvatest tüdruksõpradest, kellele see üks esimesi suuremaid filmirolle oli.
Sisu on lihtne: hajameelne professor avastab ühel päeval oma korteriseinast augu. Teadushuvist sellest läbi kiigates näeb ta, et teisel pool seina elavad...hipid! Alguse saab vuajeristlik seiklus, kus professorist saab modell Penny (Jane Birkin) ja tema poiss-sõbra/fotograafi elu aktiivne jälgija. Kummalgi pool seina toimuvale lisanduvad veel lüürilised kõrvalepõiked professori unenägude-unistuste näol.
Olgu öeldud, et oma pahest hoolimata on professor tõeline džentelmen ja romantik. Tema unistused võtavad tihti rüütlilugude parodoodiate vormi, kus Penny on Botticelli Veenus ja tema poissõber San Sebastian, kellele vanahärra rõõmuga nooli rindu laseb.
Negatiivse poole pealt, lisaks eelpool mainitud karjuvale stiilipuhtusele, võiks mainida kohatist venivust ja, well, igavust. Aastakümned on oma töö teinud ja tänapäeval otsitakse film välja ilmselt eelkõige selle ajaloolise väärtuse pärast. Mis varem võis mõjuda šokeeriva või vabameelsena, on praeguseks retro.
Oma kaasajas jäi tema levik ja mõju erinevatel põhjustel samuti marginaalseks. Nõnda tundubki, et kogu point on kuskil kahe aja vahel kaduma läinud.
No comments:
Post a Comment