Pärast vaimustumist Bozzetto "Allegro non troppost" mõtlesin, et peaks veel mõnd ta täispikka vaatama ja valisin välja käesoleva filmi. Algusest lõpuni vesterniparoodia, mis ei vihja niivõrd konkreetsetele filmidele kui selle žanri viletsale masstoodangule 60ndatel-70ndatel, eriti Itaalias. "Allegro non troppoga" on sel vähe ühist nii visuaalselt (väga lihtne ja minimalistlik pilt) kui emotsionaalselt (eelnevaga võrreldes kerglasem meelelahutus). Aga teisalt, mingi eriline tunnetus siin ikkagi on. Olgu selleks siis soe huumor, nutikad pisidetailid või animatsiooni eripärade maksimaalne ärakasutamine.
Lugu ilmselt vesterni-sõpradele tutvustamist ei vaja: kena tüdruk Clementine, kelle farmi - ainsat viljakat maatükki ümbruskonnas - himustab kuri võimumees ja tema kaks abilist. Olukorda toob pöörde salapärase Johnny ilmumine, kes, hoolimata oma kompleksidest, samuti osavaks relvakangelaseks osutab.
Minu lemmikuteks filmis oli aga kari indiaanlasi ühes tagaaetava postitõllaga. Nad polnudki niivõrd tegevuse osalised, kui mingi loodusjõud, mis aegajalt paikadest läbi tormas.
Co-starring: natuke alkohoolik ja natuke tuletõrjuja koer, rääkivad lehmad, teenistusvalmid surnumatjad, hobesed, kurat, inimsööjasipelgad jmt.
Soovitaks seda filmi kõigile vesternisõpradele, kindlasti pakub palju äratundmisrõõmu. Muidugi polnud kõik võtted õnnestunud, mõned näidatavad klišeed jäid lihtsalt klišeedeks siingi, ilma et mingi vaimukas lisakvaliteet oleks tekkinud. Ja nõnda tekkis kohatisi venivusi, mil mõte libisema hakkas.
Kokkuvõttes siiski täitsa tiptop vaatamine päikeselisest Itaaliast.
No comments:
Post a Comment