"Valerie ja tema imede nädal" on muinasjutufilm täiskasvanutele, hea vampiirikas ja natuke ka coming-of-age lugu, kus noor tüdruk tegeleb oma perekonnaprobleemide ja isiksuse arenguga. Samas mitte kõigi teismeliste isad pole vampiirid ja natuke ka tuhkrud.
Film oli oma ajastu nägu. Mitte niivõrd toonase Nõukogude Liidu, kui just ookeani taga möllava hipiajastu. Seda nii naistegelaste välimuses, varjamatus seksuaalsuses kui kaleidoskoopilises montaažis, mis loole teatava sürrealismi hõngu andis. Oma ajas ja kohas erandlik film.
Tegevuse keskmes on noor Valerie, keda kasvatab range vanaema. Väärikas naine satub aga isegi ahvatluste küüsi ja parseldab maja ning Valerie igavese nooruse vastu. Valeriet aitab vampiiridele ja pahelistele pühameestele vastu seista oletatav vend Orlik (Kotkas) - näitleja, muusik, boheemlane. Ning muidu positiivne ellusuhtumine. No tõesti, nii pahaaimamatut kangelannat naljalt ei leia.
Ega siin rohkemat olegi, kuid mängulisus ja ootamatused muudavad selle loo meeldejäävaks ning paeluvaks.
Tšehhi "uue laine" kaunis näide, mis hoolimata eksperimentaalsest vormist, seob endasse vampiirifilmide traditsioone "Nosferatuni" välja. Siin ei mõju otsesed seosed ühe või teise varasemase teosega aga mitte klišeedena, vaid, värskesse vormi panduna, nende edasiarendustena.
Ehkki siit võib leida kriitikat silmakirjaliku vaimulikkonna aadressil, kelle hirm oma võimupositsioonide pärast päädib inkvisitsiooniga, on seegi esitatud kergel toonil. Ega saa seda otseselt siduda nõukogude ideoloogia ega filmi üldise ideega. Ometi leidub neidki kriitikuid, kes filmile laiemat ajaloolist kandepinda otsivad. Näiteks nähakse Valerie vanemate tagasipöördumises paralleeli NL-st emigreerunud loovinimeste naasmisega. Ise arvan, et film elab täitsa head elu ka taoliste lisatähenduste otsimiseta.
No comments:
Post a Comment