Vaatasin eile nii ilusat filmi, et oleks suurest rõõmust ekraani ees pöörlema hakanud, kuid kartsin midagi kahe silma vahele jätta. Tegu oli nimelt argentiina režissööri-kinematograafi Esteban Sapiri tummfilmiga "La Antena". Täitsa mõnus on harilikele filmidele vahelduseks siukest asja vaadata, kus ei tule dialoogi jälgida, vaid pigem muusikale ja visuaalile pühenduda. Tõeline puhkus meie muidu nii tekstuaalses maailmas.
Hea meelega oleksin siia välja riputanud iga filmi 142 560 kaadrist, kuid lõpuks taandasin valiku vaid mõningatele silmailu pakkujatale. Kel screenshot´id huvi äratavad, otsigu asi üles.
Tegevus toimub antiutoopias, mida oma sünguselt võib võrrelda Zamjatini, Orwelli või Huxley´ teostega. Lugu on linnast, kus pole häält ja mida juhib telekompanii eesotsas Sinjor TV-ga. Nagu igas autoritaarses riigis, on siingi oma dissidendid: salapärane lauljanna, kes ainsana on säilitanud oma hääle; tema pime poeg ja vallandatud telekaparandaja oma perega. Nagu ütleb üks tegelasi: "Nad võisid võtta meie hääle, kuid meil on veel meie sõnad." Mitte kauaks. Ahne Sinjor TV katsub varastada ka neid.
Filmi jooksul käis mõtetest läbi hulgaliselt kultuurilisi seoseid. Lisaks eelpool mainitud kirjanikele võib filmimaailmast tuua paralleele nii teiste kaasaegsete tummfilmide "Tuvalu" ja auhindu noppiva "Artistiga" kui Tim Burtoni sünge fantaasiaga. Mitmed kaadrid meenutasid ka kaasaegset koomiksikunsti, mis ekraanile jõudis "Sin Cityga". Oma kaleidoskoopilisuse ja kohatise plakatlikkusega võib seda seostada veel nõukogude avangardkinoga.
Film on hästi ära kasutanud mitmeid iseenesest lihtsaid eriefekte. Esineb animeeritud episoode, peegeldusi jm vanakooli esteetikat. Sisult võib seal leida nii passiivse tarbimise, autoritarismi kui kapitalismi kriitikat.
Ühtteist ka miinuspoole pealt. Nii kenasti loodud fantaasiamaailmas oleksid võinud olemata olla viited otsestele ajaloolistele jõududele - natsi-Saksamaale ja Nõukogude Liidule. Kohatu tundus ka juudisoost lunastaja paralleeli sissetoomine lõpuosas. Tekkis mulje sümbolilisest ülekoormatusest. Lisaks oli mõningaid metafoore liig täht-tähelt tõlgendatud. Annan need puudused loo jutustamisel aga esteetilise elamuse eest andeks ja panen asjale täispunktid tänapäeval nii haruldaseks jäänud tummfilmižanri eduka jätkamise ning pildikeele võluva ärakasutamise eest.
No comments:
Post a Comment