"Zolushka" ei ole tuhkatriinuloo kaasaegne versioon, ega ka mitte gaymuusikal ega ka mitte tantsulavastus. See on vana hea Charles Perrault all over again ja sedavõrd kenas klassikalises joonisfilmi laadis, et peaks kõiki nõukogude animatsioonis kahtlejaid veenma - see ei olnud vaid depressiivsetes pruunides toonides loomamultikad ega plüüsnukkude stop-motion.
Olgu mainitud, et see ei ole ka Disney laulvate hiirtega täispikk film. Kestes vaid 17 minutit, jõuab see oma loo samavõrd efektselt edastada. USA marilyn monroelikku kaunitari asemel on siin slaaviliku esteetika esindaja - suurte kurbade silmade ja piitspeene pihaga Zolushka.
Vene (filmi)kultuuri eripärasid ilmnes siin teisigi. Näiteks see naivistlik, lihtsas vormis laul, mida Prints ja Tuhkatriinu kohtumisel laulsid ning mis õige varsti balletiks kätte ära läks.
Ilus muinasjutufilm väiksematele vaatajatele. Kurja kasuema, hea ristiema ja õnneliku lõpuga.
No comments:
Post a Comment