Selline kena ja lihtne film, lõpuni välja peetud. Ei teagi, kuidas seda nimetada - teaduslik põnevusfilm? Veidi romantikat, veidi sci-fi´d... Tõstatab rohkem küsimusi, kui neile vastab, aga hirmus huvitav on vaadata. Tegelased on sümpaatsed, näitlejad mängivad hästi. Sinised, külmad toonid. Vesi, palju vett - alateadvuse sümbol. Kaunid üleminekud aja- ja ruumi vahel. Minimalistlik filmikeel. Vaoshoitud dialoogid. Hea töö Robert Lepage´i käe alt.
Vaataja astub sündmustikku mõrvajuhtumi lahendamisega. Selle ümber hargneb mitmetasandiline lugu, mille keskmes on mees George Barber (Tom McCamus), kes reisib paralleelmaailmades, et olla koos armastatud naisega (Tilda Swinton). Näib nagu lihtne lugu? Ilmselt küll, kuid oluline on, kuidas seda meile räägitakse - pisikesi üllatusi ja pöördeid leidub lõpuni ning publikut hoitakse teadmatuses, kas näidatav on "tegelikkus" ( ja kui, siis milline? ), haiglaslik ettekujutus või kellegi kaval manipulatsioon.
Huvitaval kombel juhtusin samal õhtul vaatama Roald Dahli lühijuttudel põhineva sarja "Tales of the Unexpected" (millest ka peagi kirjutan) episoodi "Mary and William", mille teemapüstitus ja -lahendus suht samad olid, ehkki vanamoodsamas võtmes. Ma siin kummagi sisu põhjalikumalt avama ei hakka, muidu spoilerdan veel ära, kuid soovitan pärast "Võimalike maailmade" vaatamist ka ülalmainitu üles otsida ja boonusena ära vaadata. Ning küsida, mis asi see inimene siis üldse on.
Sellise metafüüsikaga siinses maailmas lõpetangi.
No comments:
Post a Comment