Ei saa muidu, kui tuleb alustada kaameratöö kiitmisest. Kas on see siis itaallaste ilumeel, mis kõik kenasti kuldlõikesse ja sümmeetriasse sätib või lavastaja-stsenarist Lina Wertmülleri isiklik täiusepüüdlus, kuid käesolevat filmi võiks vabalt kasutada kompostiooni õppematerjalina. Niivõrd läbimõeldud oli iga kadreering. Hea kaameratöö ei nõua erilisi võttepaiku ega rekvisiite, vaid vilunud silma ja olemasolevate objektide oskuslikku ärakasutamist, eelkõige võimet neid uue nurga alt näha. Selleks pakkus Rooma kaunis arhitektuur ohtralt võimalusi, kuid harmooniataotlus ja hea maitse saatis kogu filmi, võttepaigast olenemata.
Tegevus toimub Mussolini-aegses Itaalias, kus lihtsameelne maapoiss Antonio (Giancarlo Giannini, keda Wertmüller on kasutanud paljudes teisteski oma filmides) otsustab hakata anarhistiks ja sooritada Ducele atendaat. Ta saabub Rooma, et konspireerida anarhistliku prostituudi Saloméga (Mariangela Melato). Saanud varjupaiga kohalikus lõbumajas, raskendavad tema olukorda aga mitmed emotsionaalsed faktorid, eriti armastus.
Üldiselt on tegu melodraamaga, milles esineb mitmeid tragikoomilisi momente. Seda eriti lõpustseenide vältel, kus Antonio täielikult pea kaotab. Taoline realism ühelt poolt naeruvääristab, teisalt inimlikustab anarhismi. Tegu on ka väga itaalialiku filmiga, kus on küllaga tuliseid dialooge ja kauneid laule.
Paar tundi kütkestavat vaatamist on garanteeritud.
No comments:
Post a Comment