Uue aasta esimeseks filmiks juhtus olema meeldiv soome komöödia "Polaarjoone sangarid", mis tumeda enesekohase huumoriga pakkus paralleele eestlastegi eluolule (vt ka enesetapud, alkohol ja töötus). Inglisekeelne pealkiri "Lapland Odyssey" võtab filmi sisu üsnagi kenasti kokku - tegu on roadtrip´i tüüpi filmiga, kus Janne (noormees ikkagi) koos oma kahe sõbraga peab öö jooksul hankima digiboksi või muidu jätab pruut ta maha. Ehkki teekond viib neid vaid 200 km kaugusele Rovaniemisse, saab retkest eneseavastuse- ja proovilepanekute teekond ühes rohkem või vähem eluohtlike ning vaimukate olukordadega.
Minu jaoks oli see suuresti keskkond<->inimesed teemaline film. Kuskil kaugel pimedas ja lumises põhjas elavad töötud noored mehed, kelle elu möödub suuresti kõrtsi ja voodi vahet liikudes ning kellele lihtsa tehnilise vidina ostmine võib ületamatuks takistuseks osutuda. Tundub, et ega seal olegi suurt muud teha, ümbritsev maastik on pime mets ja lage lumeväli, ainsaks turismiatraktsiooniks puu, mille otsa viis põlvkonda minategelase esivanemaid (kõik mehed) end oksa olid tõmmanud.
Ehkki naisi näeme siin vaid näpuostaga - eelkõige Janne tüduksõbra Inari näol, on neid kujutatud hoopis meelekindlamate ja tegusematena. Nad on nii liikumapanevaks kui kordahoidvaks jõuks ning sootuks lähedasemad "tugevate põhjamaalaste" stereotüübile.
"Polaarjoone sangarid" ei muuda arvamust tumedast, emotsioonaalselt ökonoomilisest põhjamaa filmist, kuid mingi päiksekiire toob siia oma eneseiroonilisuse ja ausa luuserlikkusega ikkagi.
Sobib väga hästi pühadefilmiks.
No comments:
Post a Comment