"Утомленные солнцем" / "Päikesest rammestunud" (1994)

"Päikesest rammestunud" oli ja on üks mu lemmikuid, olgugi, et sellega hiljem väga meelevaldselt ringi on käidud. Võites 1995. a parima võõrkeelse filmi Oscari, kinnitas film kanda Läänegi publiku ees ning Nikita Mihhalkovist sai kuulsamaid vene režissööre, kes oma teoseid sealjuures hästi müüa suutis.

Olen päris mitme inimesega juhtunud selle filmi üle arutlema ning see, kuidas tegelasi, nende motiive ja sõnumit mõistetakse, on väga erinev. Mulle endale on see film ajaloo hammasrataste vahele jäänud vene intelligentide põlvkonnast. Vana maailma kokkupõrkest uuega ning selle kadumisest, hävitamisest õigemini.

Tegevus toimub ühe päikesest rammestunud päeva jooksul perekond Kotovite datšas, kuhu naaseb kadunud perekonnasõber Mitja (Oleg Menšikov). Menšikovi ilmselt üks sarmikamaid rolle, mis võimaldab nii mängulisust kui ähvardavust, romantikat ja kättemaksu. Majapidamisse kuulub hulk erineva astme sugulasi ja sõpru - napsilembene ja naljatlev Kirill, Gumiljovi luulet tsiteeriv vanaisa, teehullud vanatädid, lihtsameelne teenijanna Mohhova ning Mitja lapsepõlvearmastus Marusja, kes vahepeal on abiellunud Punaarmee koloneli Kotoviga. Neil on ka ühine laps, Nadja, keda mängib võluvalt Mihhalkovi tütar Nadežda. Filmi keskmes ongi kolmnurk Kotov-Mitja-Marusja.

Igaüks neist on omamoodi traagiline tegelane.

Kotov tunneb end perekonnas võõrkehana, tal puudub sajandialguse kõrgklassile omane rahvusvaheline haridus, muusikaarmastus, võõrkeelte oskus ja peen maitse. Ta on lihtne ja elulähedane ning siiras patrioot, kes usub, et revolutsioon lõi võimalused uueks, paremaks ühiskonnaks. Teisalt armastab ta seda idüllilist, kaduvat elulaadi oma pikkade hommikute ja aeglase kulgemisega.

Mitja seevastu ei tööta võimuorganites vabatahtlikult. Parema meelega hoiaks ta vist üldse poliitikast eemale ning tegeleb sellega vaid lootuses Marusja juurde naasta.

Võib tunduda, et kummalgi, Mitjal ja Kotovil on võimalused oma võimupositsioonide kuritarvitamiseks - Kotov on omal ajal teenistusse kutsunud Mitja, lõhkudes seega tema suhted perekonnaga, Mitjale omakorda tehakse ülesandeks Kotovi arreteerimine. Ent need positsioonid on vaid näilised. Käsud tulevad ülevalt poolt ning "revolutsioon õgib oma lapsi", uue võimu siiras teenija Kotov satub ise sellesama võimu ohvriks. Mitja aga teeb tööd teadmisega, et kui tema sellest keeldub, saadab asja korda keegi teine ning näeb ülesandes võimalust taaskord armastatud perekonda külastada.

Film pakub tugevaid dialooge, ambivalentseid tegelasi ja palju mõtlemisainet ajaloo ja üksikisiku suhetest. Sümpaatiad ning võimupositsioonid jõutakse tegevuse käigus korduvalt ümber mängida. Siin pole võitjaid, on ainult kaotajad.