Monday, January 9, 2012

"Москва слезам не верит" / "Moskva pisaraid ei usu" (1979)

Hea blogilugeja, usun, et oled seda filmi näinud ning ilmselt isegi korduvalt. Ise vaatasin seda äsja neljandat korda üle, valmistudes kirjutama tükikest naiste kajastamisest Nõukogude Liidus. Naise seisukohast on film üsna erandlik, sest üle hulga aja näidati suures plaanis kangelannat, kellele töökangelase aust ja majanduslikust heaolust õnneks ei piisa, vaid kes mehe tuge ning otsustavat kätt otsib. 
Naise kõrval on filmis muidugi teinegi peategelane - Moskva. Suurlinn, mis tõmbab endasse õnneotsijaid maalt ja merelt, kus kortereid kasvab nagu seeni, poeedid loevad tänavail oma luuletusi ning maiustatakse kaaviariga.
Filmi keskmes on kolm naist: Katerina (režissöör Vladimir Menšovi võluv abikaasa Vera Alentova) ning tema sõbrannad Ljudmilla ja Antonina. Igaüks neist püüdleb omal moel õnne poole.
Ljudmilla unistab "õnnepiletist", abielust eduka mehega. Filmi alguses sähvab ta "Ära õpeta mind elama, parem aita materiaalselt!". Kärsitu avantüristina soovib Ljuda kõike ning kohe.
Antonina ehitab õnne vaikselt, kuid järjekindlalt.
Katerina, iseseisev ning uhke üksikema on omamoodi supernaine, kes töö ja lapse kõrvalt lõpetab ülikooli ning, vähemalt filmi algupoolel, seab esiplaanile isikliku sõltumatuse saavutamise.
Film võitis 1980. a parima võõrkeelse filmi Oscari, seda vaatas kinodes u 90 miljonit inimest, ning veneviki andmetel vaatas USA president Ronald Reagan seda oma 8 korda enne kohtumist Gorbatšoviga, lootes mõista tabamatut "vene hinge".
Raske öelda, milles filmi võlu seisneb. Vaapo Vaher on "Kino on saatan, kes imeb su rinda" raamatukeses kirjeldanud, kuidas vene kino superstaarid Gurtšenko, Jankovski ja Mihhalkov üheskoos hotellitoas Oscarite jagamist jägisid ning tulemusest nii üllatunud olid, et löödud Mihhalkov sealsamas baaris nina täis võttis.
Olev Remsu jällegi on TeaterMuusikaKinos kirjutanud, et film põhineb vene muinasjutul "kolm kaunitari pakaselisel ööl tulevikku ennustamas". Eks muinasjutte meeldib kõigile uskuda ning üks moodne, õnneliku lõpuga ja didaktiline muinasjutt on seegi.
See Goša akadeemikust sõber nägi välja nagu noor Marc Chagall. c:

No comments:

Post a Comment