Ei teagi, kust otsast kiitmist alustada - kas Kino laulja Viktor Tsoi bad-ass osatäitmisest, mis talle 1989. aastal NSV Liidu parima meesnäitleja tiitli tõi, ülikõvast soundtrack´ ist, mis Tsoi siia valis (jah, sisaldab ka Kino lugusid), ehedast 80ndate lõpu - 90ndate esteetikast või valitud narkotemaatikast, mis omal ajal Suure Isamaa kinoekraanidel ikka veel võõristavalt mõjus.
Vabadust, rokki ja noorust täis film. Tänaseks kinoklassika.
Moro (Tsoi) naaseb Moskvasse, et ühelt "vanalt sõbralt" rats kätte saada ja endise tüdruksõbra Dinaga uus algus teha. Juhtub aga nii, et sõber on end mingitesse kahtlastesse afääridesse seganud ja veelgi rohkem võlgades, Dinast aga on saanud doktorist kolleegi kaasabil morfiinisõltlane.
Moro asub siis asja otsast harutama, mitmel pool välguvad rusikad, Dinaga sõidetakse Usbekistani kõrbetesse mere äärde närve puhkama. Korraks tundub, et lootust juba on ning noored saavad asjad korda, siis ilmub aga doktorihärra välja ja, pardon my French, keerab asjad jälle perse.
Algavaid 90ndaid oli siin filmis lisaks ultramoodsatele riietele veel välismaiste kaubamärkide näol - erinevates kontekstides vilksatasid läbi Miki-Hiir, Pepsi Cola ja Cameli sigaretid. Kes baaris kõige kõvem mees oli, see kõndis leti äärde ja palus baarmenil oma kassetti mängida. Vaadati VHS-e. Peagi olid Liidu päevad läbi, saabus kapitalism ja Tsoi sai osaks igavikust.
Teisalt on siin ka sellist nooruslikku alternatiivse kino hõngu. Nii valitud tegevuspaikades, kaadrites kui materiaalses kultuuris. Näiteks Dina kõrgelaeline lagunev Moskva korter, mis on tuubil täis tema isa ateljeest pärit kipskujusid, lagunenud zootsirkuse atraktsioonid või hämarad kangialused. Ei ole Mosfilm päris.
Filmi suurimaks väärtuseks on ja jääb aga ikkagi Viktor Tsoi. See on see põhjus, miks filmi ikka ja jälle üles otsitakse, kinodes näidatakse ning möödunud aastal ka remiksitud ja laiendatud variandis uuesti välja anti. Miljonid fännid tahavad näha oma kangelast laulude taga. Ja nad ei pettu, möödunud aastakümned ei ole Tsoi sarmi kahjustanud. Ta on kehastunud rokk ja roll, enesekindel, külm ja ähvardav.
Lõpukaadrid haaravad kinni ja lahti enam ei lase - lumisel kõrvaltänaval trääsa saanud Tsoi süütab sigareti ja lonkab pimedusse.
Kui tundmatuid grafitikunstnikke tsiteerida, siis "Tsoi elab!".
Nii joovad eriti karmid mehed Pepsit. Enne kui Tsoi neile kolakat annab.
No comments:
Post a Comment