Sean Ellise "Cashback" oli selline ilus indie kino, mis kahjuks mõjus kuidagi maneristlikult. Aegluubis stseenid klassikalise muusikaga, ajahetkedes peatumine, kunstiüliõpilase hillitsetud boheemlaslikkus, supermarketi töö estetiseerimine. No ausõna, justkui oleks Maxima töötajatele vaja pigem kunstikoolitust kui mõistlikke palku ja humaanseid töötingimusi, et nad oma keskkonnas ilu ja võlu õpiksid leidma.
Tegevustikku näidatakse meile noore kunstiüliõpilase Ben Willise silme läbi, kes pärast tüdrukust lahkuminekut kannatab unetuse all. Et liigseid öötunde kuidagi ära kasutada, hangib ta töö supermarketi öises vahetuses. Unetus ja pikalevenivad töötunnid avaldavad oma mõju ning Ben avastab, et suudab ajahetki peatada. Seda kasutab ta klientide seelikute ja särkide kergitamiseks, et kaunist naisekeha paberile jäädvustada. Huvitaval kombel külastavad poodi vaid sihvakad modellivälimusega näitsikud. Maxima babadele mõeldes jälle tegelikkusega teravas vastuolus. Oleks ta allahindlusejahil olevate pensionäride karakulmantlite alla piilunud, oleks film huvitavamaks muutunud ja "kõiges on ilu" point tugevamalt välja joonistunud.
Filmi pealkiri viitab laiemalt tänapäeva peamisele vahetuskaubale, mida inimesed oma aja ja unistuste eest tagasi saavad. Kõik poetöötajad näevad töös vaid praktilist paratamatust, kust esimesel võimalusel jalga lasta. Välja olid arendatud erinevad strateegiad, kuidas end töö ajaks välja lülitada või võimalikult palju luusi teha.
Selline ilus, kuid väheütlevaks jääv film. Oleks lühemalt ja teravamalt võinud.
Telekamängud pole enam need mis varem...
Naljahammastest müügimehed.
Boss oma alluvatega.
No comments:
Post a Comment